Unistused vaikusest

pühapäev, 24. mai 2015
Mil caballos cabalgaban
en una noche de luna.
Mil caballos cabalgaban
desde el Alcazaba de Almería
a la Real Ciudad de Baza.

(Tuhat ratsut kappas
ühel kuuvalgel ööl.
Tuhat ratsut kappas
Almería kindlusest Baza kuninglikku linna.)


Ükskord Haapsalu raamatukogus... Jah, just seal see juhtuski, et Eesti kuulsaim lugude jutustaja Piret (Päär) päris meilt midagi ootamatut. Olime just-just mugavalt patjadele lösakile vajunud ja ootasime kannatamatult, millal jutuvestja küllusesarvest voolaks aegumatuid lugusid ja tarkusi meie meele rõõmustamiseks ja hinge kosutuseks. Piret küsis hoopis alustuseks: "Mis on esimene koht, mille te välismaal olles üles otsite?" Vat, kus lops! Küsimusteks ei olnud keegi valmis: kes vaatas niisama põrandale (ilusad lauad siin!), kes aknast välja (tea, kas hakkab sadama!), kes oli üllatusest lihtsalt oimetu. Lõpuks ütles keegi ebalevalt tagantpoolt: "Tualett?"

Õnneks Piret suurest vihast asju kokku ei pakkinud ja meid juttudest ilma ei jätnud. Polnud ka põhjust, sest peale tualetis käimist ja võib-olla ka mõne vaatamisväärsuse (loe: kommipoe) külastamist, jõuame ikka otsaga raamatukauplusesse. Vähemalt mina jõuan. Sealjuures ei ole üldse oluline, kas ma keelt oskan. Raamatuid võib ka niisama vaadata: neid lehitseda, kaasi paitada, imetleda pilte ja kujundust, purssida oma vanade tuttavate pealkirju tundmatutes keeltes.. ja siis õhata, et küll see raamat on ilus, ainult kahju, et ma temaga ühist keelt ei räägi. Raamatukaupluse müüjad mõistavad ka, et raamatu ja tema imetleja vahele pole mõtet trügida. Selles sõnatus vestluses pole rohkem osalisi vaja.

Kuu aega tagasi... Jah, just Raamatu ja roosi päeval astusin sisse Picasso raamatukauplusesse Lõuna-Hispaania rannikulinnas Almerías. Võib-olla oleks isegi õigem öelda, et pressisin ennast poodi, sest väljas ukse ees törtsutas pasunaid kohalik orkester ja sisse oli lisaks noortele ja vanadele lugemishuvilistele ennast mahutanud ka mitu naerusuist kirjanikku ja musta teravatipulise mütsiga nõid-võlur. Viimase raamatud kirjutavad ennast oletatavasti ise valmis, sellal kui ta luuaga linna kohal tiirutab.
Siksakitades trepist alla, et mitte häirida trepiastmetel istuvaid väikeseid lugejaid, leidsin ennast lasteosakonnast. Pool sellest oli hõivanud seesama nõid-võlur oma austajaskonnaga. "Pole viga," mõtlesin ma, " lepin selle ülejäänud poolega". Nõidadega ei tasu tüli norida. Sellest teisest poolest leidsingi raamatu, millest täna kirjutan: Yol de Yeste "Sueños desde el silencio".

Arusaadavalt ostsin ma selle raamatu piltide pärast. Antonio Lorente pildid on vaimustavad! Küll tumedates värvides, aga stiilsed, elavad ja unistavad:


 Koju jõudes avastasin, et mulle meeldib ka lugu.See põhineb vanal rahvajutul, mida anti edasi põlvest põlve. Yol päris selle oma emalt, kes omakorda oli kuulnud seda oma isalt Manuelilt.

Kui minna jaanipäeva öösel ühele ristteele, siis enne päiketõusu kappab sinust mööda tohutusuur mauride vägi. Maurid olid rahvas, kes valitses Hispaanias ammustel aegadel (15. sajandi lõpuni). Granada valitseja (sultan) Ibn Saad al-Zagal saatis oma väed Almeriast teele Baza linna kaitsma, aga omade reeturlikkuse ja musta maagia tõttu ei jõudnud nad kunagi kohale, vaid on määratud igavesest ajast igavesti samal teel kappama.

Seda lugu räägib ka Yol oma raamatus – värsse sepistades ja ilusat lõppu luues. Lõpuks purustab nõiduse väike tüdruk, keda ei hirmuta tuhandete hobuste kabjaplagin. Ta lihtsalt ei kuule seda, sest sarnaselt kirjanikule endale on ta kurt. Siiski, tema vaikus pole kunagi sama, mis tühjus: see on täidetud fantaasia ja kujutletavate häältega. Seal sünnivad unistused.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar