Hernetont ja tema teener

laupäev, 16. mai 2015
Jackil oli toimuvast liiga kõrini, et selle peale midagi kosta. Ta istus parve servale ja vahtis tusaselt ringi. Kusagil polnud maalapikestki näha ning päike hõõgus tulikuumas taevas nagu sulatusahi.
Hernetont märkas, kui õnnetu poiss oli, ja lausus: "Pea püsti, Jack! Olen kindel, et edu ja õnn ootab meid otse nurga taga."
"Isand, me oleme merel. Siin ei ole nurki."

Ühel päeval, kui ajasin nagu verekoer riiulite vahel hea juturaamatu jälgi, seisin ühtäkki vastamisi naerusuise hernetondiga. Mina ehmusin. Hernetont kergitas ebalevalt kaabut ja lõi suurest ähmist oma räsitud vihmavarju lahti...
Nojah, kui nüüd lõpuni aus olla, siis ei püüdnudki mu pilku niivõrd raamat "Hernetont ja tema teener" kui selle kirjapanija nimi. "Philip Pullman," mõtlesin ma rõõmustades, "see lõhnab ühe hea krimka järele, kus toimekas ja armastusväärne vanamammi hoiab kudumiskorvis lõngade all pudelikest tsüaniidiga." Tuhnisin riiulis edasi, et seda va krimkat tabada. Tundub siiski, et vihmaste kevadilmade tõttu oli mu muidu suurepärane haistmismeel alla igasugust arvestust, sest otsitu jäi leidmata. Seda lihtsalt polnud! Kuigi Philip Pullman on kirjutanud palju toredaid raamatuid, sealhulgas ja eelkõige ka "Kuldse kompassi", pole ta veel krimikirjanduses kätt proovinud.
Mis siis ikka! Ei kõlvanud algset aaret ära põlata: võtsin ta riiulist ja asusin lugema.

Ütlen kohe alustuseks ära, et lugu oli minu jaoks liiga puine. Mingit mandoliinide häält ja tantarella rütmi ma ka lugedes ette ei kujutanud nagu Pullman oma kodulehel õhkab. Muidugi ei tunneks ma tantarellat isegi siis ära, kui mulle seda söögi alla ja söögi peale tinistataks. Ma lihtsalt ei tea, mis see selline on. Näiteks tarantliga oleks hoopis teine lugu...
Kuigi raamatu tegevus toimub Itaalias, viis mu kujutlus mind teisele maale. Kandusin mõtetes hoopis La Mancha ääretutele tasandikele, kus kunagi ammu üks isevärki kiitsakas rüütel don Quijote vabastas koos oma kõhuka teenri Sancho Panzaga maailma kurjusest. Viimane küll vabastas pigem moonakotti selle raskusest, aga see selleks... Vanal kronul Rosinantel loojangu poole kapates jagas õilis rüütel hoope siia ja sinna ning pühendas oma surematud kangelasteod kaunile Toboso Dulcineale.
Philip Pullman peab ennast jutuvestjaks ja seetõttu ei saa talle pahaks panna, et ta nagu harakas erinevatest juttudest kilde on pessa kokku tassinud ja neist midagi uut meisterdab. Kahtlustan, et ta käis ka don Quijote loost jutulõngu napsamas.

See selleks, sest ega ma Philip Pullmanist ei tahtnud kirjutada, saati kui ta ühtegi korralikku krimkat pole kirjutanud. Ikka  hernetondist tuleb rääkida, sest lõppude lõpuks on lugu oma keelelisest puisusest hoolimata seiklusrikas ja muinasjutuline, hernetont oma arutusest hoolimata kuraasikas ja heasüdamlik.

Lätteoru omanik Carlo Pandolfo teeb põllule hernetondi ja paneb ta sisemusse ühe paberi. Hernetonti rändab varguste laenamiste tõttu oma algsest kodust kaugele, kuni ühel äikselisel ööl ellu ärkab. Juhtumisi ööbib läheduses küünis nutikas poiss nimega Jack. Jackist saab Lord Hernetondi teener ja koos asuvad kaks rändurit teele, vastu suurtele seiklustele. Neid seiklusi ja sekeldusi on neid varitsemas igal nurgal - küll sõjaväes, taluniku aeda valvates, kohtusaalis, üksikul saarel, ennustaja juures...


.... aga sellest loeb igaüks juba ise raamatust.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar