Koer nimega Sam

neljapäev, 16. aprill 2015
Kix jäi seisma, Emilia jäi ka seisma.
"Emiil," sosistas Kix, "mina tahan ka teda endale."
"Jah," vastas Emilia tasakesi.
Ja seejärel vajus Kix põlvili. Ta ei teadnud, miks, aga ta lihtsalt tegi seda.
"Ma tahan, et sa jääksid," sosistas Kix suurele valgele koerale. "Ma tahan sind endale."
Ja siis see juhtuski.
Koer hakkas astuma.
Kixi poole.
Ta tuli Kixi juurde, nagu oleks just äsja otsustanud, et võib. Et temale sobib küll nüüdsest alates Kixi ja Emilia koer olla.

Hollandi kirjaniku Edward van de Vendeli "Koer nimega Sam" on lihtsalt suurepärane raamat! Vabandust, kui nüüd selline õhkamine kellegi tummaks lõi, aga vanemad on mind õpetanud tõtt rääkima. Tõsi on, et õblukusest hoolimata võlub see jutt oma lihtsuse ja südamlikkusega. Võlub kohe nii palju, et üldse ei saa aru, miks see ühtäkki otsa sai. Palun-palun tõlkige veel selliseid raamatuid!

Lisaks tõeliselt lahedale kujundusele (arrmastan päikselisi toone), lühikestele peatükkidele ja ladusale jutule, on see ka tõestisündinud lugu. Öelge veel, et päris elu on igavam kui raamatutes! Tühjagi! Mõnus on mõelda, et kusagil Kanadas ongi lambakoer nimega Sam (algselt Nanook), kes on iseenda peremees ja valis ISE endale uue karja. Mõte Hull-Crackerist on küll veidi pelutav, aga ega temagi üdini paha polnud. Ainult hull...

Ühel päeval murul istudes näevad Kix ja tema väike õde Emilia oma sissesõidutee juures suurt valget koera. Selgub, et tegu ei olegi kummitusega vaid hoopis luust ja lihast karjakoeraga, kes on otsustanud nende pere juurde elama asuda. Ajapikku saavad nad teada Sami mineviku ja ühel hirmsal ööl... Jah, ühel hirmsal ööl tulevad Sami omanikud talle järele.

Mis juhtus enne ja mis saab edasi, seda saab (otse (ja) loomulikult) lugeda raamatust!

1 köhatus(t):

Diana ütles ...

Edward van de Vendelit saab näha ja kuulda kirjandusfestivalil Head Read. Muinasjutukoer Samist räägib ta 29.mail (2015) kell 14 Eesti Lastekirjanduse Keskuses

Postita kommentaar