Kõik on kõige targemad

neljapäev, 26. märts 2015
 Contra mulle meeldib. Ta meeldis mulle juba tol esimesel korral, kui teda Võtikvere raamatupäeval nägin: Contra müttas jahedast ilmast hoolimata paljajalu ringi ja tutvustas, lai naeratus suul, oma trükivärsket põnevikku "Presidendi suur saladus". Hiljem olen teda näinud hoogsalt viiplemas ja ilmekalt oma värsse esitamas nii siin kui seal. Ükskord nägin teda isegi bussis. See pole muidugi midagi imekspandavat, sest bussis olen ma igasuguseid huvitavaid inimesi näinud. Ka tol korral, kui Contra minust kaks pingirida eespool oma surematuid luulelende rüperaali toksis, istus teiselpool vahekäiku veel üks Eesti luuletaja, kes samamoodi lasi mõttel lennata ning kirjutas vihaselt midagi kladesse. Ainult taga istuv noormees tegeles hoopis maisemate asjadega – magas õndsat und – aga võib-olla oli ka tema suur luuletaja. Lihtsalt selline poeet, kes hetkel tukkus. Mitte et ma siin ülemäära nõudlik ja edev oleks, aga kui su ümber on juba kaks luuletajat, siis võiks juba kolmas ka olla.

Peale tema lahedate luuletuste meeldib mulle Contra juures see, et ta ütleb inimestele "tere". Otse loomulikult pidigi selline tubli ja eeskujulik kirjanik kirjutama Tallinna esimese klassi jütsidele mõnusa raamatu "Kõik on kõige targemad"! Kirjutas ta kohe nii hästi, et see raamat sai selleaastase Eesti kirjanduse Oscari: Kultuurkapitali auhinna. Eks väljavalijad tahtsid näidata, et ka nemad pole üldse rumalad. Said samamoodi aru, kui lahedalt Contra on riime ritta lükkinud: kirjutanud koolist ägedalt ja omamoodi ning pole peljanud keerulisi sõnu. Ulla Saar on joonistanud kõrvale nii toredad pildid, et neid jäin ma pikemaks ajaks imetlema. Sellist raamatut võib lugeda ja ülelugeda ja üleülelugeda ja....peitu pugeda ja muudkui lugeda.

Kuigi raamat oli algselt kingitus Tallinna Keskraamatukogult pealinna esimese klassi õpilastele, saab seda esimest tarkuseraamatut nüüd ka mujal Eestis lehitseda. Internetis on raamat kättesaadav Tallinna Keskraamatukogu kodulehel.

Lõpetuseks üks luuletus. Kuigi mu sõbrale meeldis väga luuletus "Hakklihakaste", siis selle toidu andunud põlgurina pälvis mu tähelepanu hoopis alljärgnev lugu:

Oma kodust koolimajja
uuristasin salakäigu.
Kes ei ole teadmismaiad,
need vaid päeval koolis käigu.

Aga mina igal öösel
kooli rooman muti moodi,
käigu algust katab mööbel,
täpsemalt – mu enda voodi.

Käigu läbin imejõuga,
liigun nagu vesi kraanis.
Signalisatsioon ei lõuga,
teab, mul pole paha plaanis.

Ühest klassist teise karglen,
jätan meelde, mida märkan,
olen jälle poole targem
hommikul, kui kodus ärkan.

Hoiatus: Contrat lugedes hakkab kohutavalt meeldima nii koolis käimine kui luuletamine!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar