Värvivõlur Shirley Barber

neljapäev, 19. veebruar 2015
Juhtus nii nagu minuga ikka juhtub. Kõndisin täiesti pahaaimamatult uute raamatute riiulist mööda ja... pahh! Seal nad mind varitsesid: kaks kaunist teost, mida lihtsalt ei saanud lehitsemata jätta!



No olgu, tunnistan ausalt, et võib-olla tõesti mu silmad vilasid natukene ringi, aga ainult hästi-hästi natukene, sest uutele ja huvitavatele raamatutele kohe tuleb käpp peale panna. Vaadake ometi, kui hingematvalt (h)ilusad on Shriley Barberi pildid raamatutes "Haldjate kokk" ja "Ootamatud külalised"!
Sellega asi ei piirdunud. Oh, ei! Ma olen parandamatu bibliomaan ... või siis bibliomaniakk. Avastasin, et raamatukogus on veel sama autori-illustraatori raamatuid ja ma pidin, andke mulle andeks ja isegi kui ei anna, siis pole mul sellest sooja ega külma... ma lihtsalt PIDIN neid teisi ka lehitsema ja lugema. Minu lugemislaud nägi välja umbes selline:


Nii ma siis oma puhkehetkedel imetlesin, kuidas kuulus konnauurija Pontusson otsib džunglist suurt haruldust; see on roheline naerukonn ("Vaatame värve"), käisin koos Tomi ja Hollyga Pilvedemaal ning sain teada, mis saab meie piimahammastest ("Hambahaldjas"). Samamoodi nautisin ringkäiku haldjatemaal ja edaspidi kontrollin iga vana remmelgat, sest mine-sa tea, võib-olla on ühe sees roheline uks, mille kaudu võib näha kogu haldjatemaad ("Külaskäik haldjatemaale"). Minu lemmiktegelane oli haldjapoiss Sandy ("Mereprintsess"), aga lemmikjutt "Seismes ükssarv". Metsmaasikad nägid "Võlumetsas" nii isuäratavad välja, et oleks tahtnud pista käe raamatusse ja neid noppida. Otse loomulikult meeldisid mulle ka nn Jänes Marta raamatud, millest kaks mulle riiulis silma jäidki. Kokku on neid eesti keeles välja antud neli ja ühte isegi kaks korda (kusjuures nad kõlavad üpris erinevalt). Kuigi lugemist on vähe ja vaatamist lõputult, on ka see vähene tekst soe ja vahel väikese krutskiga. Näiteks kui kuulus krokodill Gena töötas loomaaias (tal oli vahetustega töö), siis jänes Marta on härra Päkapiku võõrastemajas kokk ja teeb haldjatele süüa.

Jänes Marta oligi Shirley Barberi esimene tegelane. Kui ta 23. juunil 1935.aastal Guerney saarel (Inglismaal) sündis (Shirley, mitte Marta), siis oli arvatavasti kohe teada, kes temast saab. Ei olnud isegi sellist juttu, et ehk tahad saada kokaks või poemüüjaks või printsessiks. Kui su ema ja vanaema on juba kunstnikud, siis on asi otsustatud!
 Guerney saar on tilluke (pikim külg kõigest 15 kilomeetrit), aga väga maaliline. Piltidel kujutatud vallatud haldjapoisid (piksid) pärinevad kohe kindlasti autori lapsepõlvekodust ja armastus detailirikaste piltide vastu lapsepõlve viktoriaanlikust lektüürist.
Võiks arvata, et Shirleyst sai kohe kunstnik, aga näedsa, ei läinud üldse nii. Ta töötas hoopis kangadisainerina. Esimese raamatu kirjutas ta oma tütrele Jackiele ja kuigi tütrele väga meeldis lugu jänes Martast, siis kirjastajatel polnud nii hea maitse ja raamat lükati tagasi. Alles 1985.aastal, kui Shirley oli lapsed suureks kasvatanud ja vahepeal üleüldse Austraaliasse elama kolinud, otsustas ta uuesti kirjanikuametit proovida. Vahepeal olid kirjastajad enda käitumist parandatud ja võtsid tema jutud rõõmuga vastu.

Ja kui ta veel surnud pole, milles ma olen üsna kindel, loob ta oma värvidega ikka uusi ja uusi võlumaailmu!

Lõpetuseks üks väga õpetlik lõik jutust "Jänes Marta ja röövelrotid":

Kui rottide nälg oli kustutatud, hakkasid Ruuge ja Tähnik Ükssilmaga kurjustama.
"Sinu pärast pidime nii palju asjata vaeva nägema!" pahandasid nad. "Palju lihtsam oleks olnud kohe Martalt süüa paluda!"
 "Väga võimalik," noogutas Ükssilm pead,"kui see poleks olnud ju pooltki nii põnev!"

------------------------------------------------------
Ingliskeelne kodulehekülg Shirley Barberi kohta asub siin.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar