Poiss triibulises pidžaamas

laupäev, 17. jaanuar 2015
Ja üks lõplik mõte tuli tema venna (Bruno) pähe, kui too vaatas neid sadu inimesi, kes kauguses oma asjatoimetusi ajasid, ja selleks oli tõsiasi, et nad kõik – väikesed poisid, suured poisid, isad, vanaisad, onud, inimesed, kes üksipäini igaühe tänaval elasid, aga kellel ei paistnud ühtegi sugulast olevat – kandsid täpselt ühesuguseid riideid: hallitriibulist pidžaamat ja peas hallitriibulist mütsi.
"Kui erakordne," pomises Bruno enne ringipööramist.

Pole just palju raamatuid, millega ma olen pikka aega tõtt vaadanud, enne kui julguse kokku võtan ja neid lugema asun. Mitte et John Boyne´i "Poiss triibulises pidžaamas" oleks halb raamat. Vastupidi – see on väga-väga hea –, ainult et see on ka väga-väga hinge minev. Olin varem näinud sellest raamatust tehtud filmi, seega teadsin, milleks valmis olla.

Pole just palju raamatuid, millest ei oskagi kirjutada. Mitte et raamat oleks jube keeruliselt kirja pandud. Ei, John Boyne on suurepärane jutuvestja.

Bruno on üheksa-aastane poiss Berliinist, kes on isa töö tõttu sunnitud kolima koledasse inimtühja kohta nimega Ausvits. Justnimelt sunnitud, sest tal on raske jätta maha oma kolme igavest sõpra, ilusat viiekorruselist maja, vanavanemaid, melu linnatänavail... Uuel majal on ainult kolm korrust ja mitte ühtegi salanurka ega -tuba, mille tarvis uurimisretki korraldada. Ei ole seal mitte ühtegi temavanust poissi, ainult Lootusetu Juhtum nimega Gretel. Tema võeti küll kahjuks kaasa. Juba esimesel päeval märkab Bruno oma toa aknast seda imelikku okastraataiaga piiratud asulat. Ühel päeval otsustab ta ette võtta uurimisretke aia juurde ja kohtub seal Poola poisi Šmueliga. Šmuel elab teisel pool aeda, on kole kõhn ja kannab kogu aeg triibulist pidžaamat. Samal aastal ja päeval sündinud poistest saavad sõbrad.

"No näed, ometigi sa suutsid sellest raamatust kirjutada," ütleb nüüd kindlasti keegi. Jah, aga ma ei kirjutanud sellest loost selle loo taga. Ma ei kirjutanud sellest, mida Bruno ainult õhkõrnalt aimas, aga mina teadsin. Mina teadsin, et Ausvits on tegelikult Auswitz ja Vüürel Füürer. Samamoodi mõistsin ma, et põdur Pavel, kes perele kartuleid kooris ja toitu serveeris, võis tõepoolest arst olla ja et Šmueli juures ei mängitud. Mitte kunagi. Ma lugesin õhinal Bruno jutustust, aga teadsin ka teist lugu – ajalugu.

See oli liigutav lugu sõprusest kui ka sellest, kui neetult rumalad täiskasvanud võivad olla. Siiamaani on.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar