Lennujaama lutikad ei anna alla

neljapäev, 15. jaanuar 2015
"Turvakontroll," kratsis üks (kärbes) kukalt. "Me pidime lendama turvakontrolli ruumi ja seal midagi tegema." 
"Inimestega oli ka midagi pistmist," meenutas teine. "Kas meil mitte ei tulnud neilt midagi küsida? Maandume inimeste õlale ja sosistame kõrva sisse küsimusi..." Kärbes naeratas unistavalt.
"Ma söön oma tiivad ära, kui sel kõigel polnud midagi pistmist koristamisega..." tähendas kolmas, kärbeste vanem Kuuno. Kõik kärbsed noogutasid. "Midagi pistmist koristamisega," kordasid nad kooris.

Kairi Look kirjutas Rahva Raamatu blogis oma raamatuloomadest nii muhedalt, et tema "Lennujaama lutikad ei anna alla" meeldis mulle juba enne selle lugemist. Varem suhtusin lutikatesse, kirpudesse ja prussakatesse pelglikult, aga seda raamatut lugedes mõistsin, kui kohutavalt kombel ülekohtune olin olnud. See, et neid kahjuriteks nimetatakse tähendab vististi hoopis seda, et meil on kahju, kui neid meie pool ei ela. Mind tegi küll nukraks, et mu köögis polegi sellist ägedat tegelast nagu prussakas Pets, kes võtab elu nii lõdvalt ja armastab üle kõige moosipalle.

Lugu algab lutikapoeg Ludvigi sünniga. Kuna neid on seal lennujaamas palju, siis ei olegi see teab-mis märkimisväärne sündmus. Onu Anton ütleb kohe, et tegu on andeka lutikaga ja ta ei eksi. Ludvigil nupp nokib.
Lennujaama elu on põnev. Kõiksugused mutukad sebivad ringi ja teevad oma igapäevatoimetusi. Kirbud peavad turgu, ritsikad mängivad soovilugusid, termiidid söövad (kõike), prussakad peavad pidu ja lutikad toimetavad pagasiruumis. Ühel päeval saabub sinna kast, kust tuleb välja pesuehtne taksikoer. Kohe kümne tuhande euro väärtuses! Koertel on teadupärast omanikud ja selgub, et taksikoer Robi peremeheks on härra Tangens, kes tuli lennujaama...

Pidage nüüd, seda ma teile küll ette ära ei räägi! :) Muidu te ei saagi ise koos selle raamatuga unistada.
Seda võin vaid öelda, et sellel raamatul on  hiiglama ilus lõpp, mis näitab, kui oluline on sõpruses usaldada kõhutunnet.

Ja nii nad seal siis külg külje kõrval istusid. Suur üksildane mees ja väike vapper kutsikas. Neid valgustas vaid hubane telekavalgus ja aeg-ajalt vaatasid nad üksteisele arglikult, kuid õnnelikult otsa.

Raamatust on Youtube´is tutvustav video.

2 köhatus(t):

Kairi Look ütles ...

Tere Diana! Väga armas lugeda, et Sulle lutikaraamat meeldis! Minu meelest on see lahedate lutikate kahjuriteks solvamine ka kohutavalt ülekohtune... Palju uusi lugemiselamusi ja turvalist talve jätku :) Kairi

Diana ütles ...

Kõige kaunimat kevadtalve Sulle ja kuigi väljapressimine pole sobilik, siis, nojah, tõepoolest, jääme ootama uusi ägedaid lugusid! :)

Postita kommentaar