Kui koletis kutsub

teisipäev, 20. jaanuar 2015
"Koletis ilmub välja natuke pärast südaööd. Nagu nad seda ikka teevad."

Kuidas see raamat sündis?
Patrick Ness´i poolt kirjutatud raamat "Kui koletis kutsub" põhineb Siobhan Dowd`i ideel (tunnustatud inglise kirjanik, kirjutanud näiteks "A Swift Pure Cry").  Shioban Dowd ei elanud nii kaua, et see lugu lõpetada ja nii paluti seda Patrick Ness´il teha. Shioban´i ideed äratasid autoris kibeluse alata sõnade kirjutamisega, kibeluse rääkida lugu.

Kas teie olete kunagi näinud ikka ja jälle ühte ja sama unenägu?... Ma usun, et nii mõnedki teist on, aga kujutage nüüd ette, et see ei ole lihtsalt tavaline unenägu vaid õudne ja hirmsa koletisega, kes igal öösel teid peaaegu kätte saab, et teid ära süüa... Ja niimoodi igal õhtul...tekitab kõhedust või mis? Nüüd teate, mis tunne on selle raamatu peategelasel Conoril, sest just temaga peaaegu nii juhtuski (täpsemalt loe raamatust).

Alates sellest päevast, kui Conor sai teada, et tema ema on haige nägi ta ikka ja jälle ühte õudusunenägu. Seda, kus oli pimedus ja tuul ja karjumine. Seda kus käed libisesid tema haardest, ükskõik kui tugevasti ta proovis kinni hoida. Seda, mis lõpeb....

"Kaljuserva alt kostis madalat heli. Mürinat, kõminat, lärmi. Nagu midagi suurt oleks seal all liigutanud. 
Midagi suuremat kui maailm. 
Ja see ronis mööda kaljuseina ülespoole.
"Conor?" küsis ema ja vaatas tagasi tema poole. Aga Conor teadis. Oli liiga hilja.
Tõeline koletis oli tulemas."

Conor ärkas ja tõrjus seda unenägu oma mõtetest eemale, kui ta äkki kuulis kedagi lausumas enda nime. Alguses ta mõtles, et kujutab seda endale ette ja see on õudusunenäo kõrvalmõju, kuid siis ta kuulis seda jälle .... ja jälle. Kell oli 00:07 ja ta seisis koletisega silmitsi....kuid see ei olnud üldsegi mitte hirmus ja selline koletis nagu ta unenäos. Peale selle väitis see koletis, et Conor ise oli teda kutsunud. Miks see koletis tuli ja mida ta Conorilt tahtis peate ise välja selgitama.

Kui ma nüüd oma jutuga kellegi ära hirmutasin ja ta on otsustanud seda raamatut mitte lugeda, siis see mul küll plaanis ei olnud. Tegelikult ei ole see raamat üldse nii õudne kui tundub... kuigi jah koletised siin raamatus ikkagi on ja Conorit kimbutavad, aga raamatu idee seisneb hoopiski muul.
See ei ole raamat sellest, kuidas unenägudesse ilmuvate koletistega võidelda. See on raamat hoopis sellest, kuidas ühe poisi (mõtte)maailm muutub, kuidas ta püüab tõrjuda mõtet ema surmavast haigusest ja sellest mida see kõik endaga kaasa toob. Ausalt öeldes on see südantlõhestav lugu ja paras pisaratekiskuja.... aga mina pidasin vastu kuni raamatu lõpuni.... olgu, olgu raamatu viimase leheküljeni ja siis said pisarad ka minust võitu.
Lugege ja saate aimu, mida võib tunda laps, kelle vanemal on raske haigus.

Muideks lugu on väga hästi jutustatud.... see lugu kibeles tõesti rääkimist.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar