Karupoeg Puhh

reede, 5. detsember 2014
Tükk aega läksid nad vaikides, ilma et kumbki oleks sõnakestki öelnud.
"Kui sa, Puhh, hommikul üles ärkad, mida sa siis kõigepealt endale ütled?" küsis Notsu viimaks.
"Mis hommikueineks on?" vastas Puhh. "Aga mida sina, Notsu, ütled?"
"Mina ütlen: ei tea, kas täna ka midagi põnevat peaks juhtuma?" vastas Notsu.
Puhh noogutas mõtlikult pead.
"See ju üks ja seesama," arvas ta.

Ainsad raamatud, mida ma lapsepõlves harva lugesin, olid lasteraamatud. Tegelikult lugesin ma üldse harva raamatuid, sest selleks ei olnud aega. Oli ometigi vaja jalgrattaga sõita, metsas rännata, õunapuude otsas turnida, kulli mängida...

See polnud küll teab-mis-jutt, mida tervele maailmale kuulutada, aga tõepoolest, omamoodi on see vahva. Nüüd võin ma külmadel ning nukratel sügis- ja talveõhtutel, mil meeleolu on kaelani hallis lombivees, minna raamaturiiuli juurde ja sikutada sealt välja veel ühe tõeliselt hea raamatu. Raamatu, mida ma POLE lugenud. Tõeliselt hea raamat ei küsi ka kunagi lugejalt vanust, vaid sõbrustab kõigiga.

Oma järjekordsel otsingul espitsjoonil põrkasin kokku ühe vähese aruga karuga – leidsin A.A. Milne maailmakuulsa raamatu "Karupoeg Puhh. Maja Puhhi Salu servas". (Lugedes hakkasin küll mõtlema, et see va Puhh on mind häbematult ninapidi vedanud – tema üminad ja lood tundusid kahtlaselt tuttavlikud – , aga midagi ma talle ette ei heitnud, vaid tõin sahvrist meepurke juurde ja nautisin tema ja ta sõprade seiklusi.)

Pole kedagi toredamat kui Karupoeg Puhh! No olgu, ka imeväike loomake Notsu, üleannetu Ruu, emalik Kängu, ehmatajast Tiiger, hädaldav Iiah, jutukas Öökull, korraldav Jänes ja asjalik Christopher Robin olid vahvad. Terve see raamat oli nii tore, et kole kahju, et see otsa sai. Kui sa oled nädal otsa ümisenud, espitsjoonidel käinud, pilve mänginud, mesipuud kasvatanud, Tiigrit taltsutanud ja kõiki neid teisi toredaid asju tegema, siis oled juba lugudega nii ära hellitatud, et teised raamatud enam üldse ei kõlba.

Lugege ise ja te ei kahetse! (Seda küll kahetsete, et raamat oma kõhukusest hoolimata nii õhuke on).

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.
"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."
"Ja Mõistust on tal kah."
"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."
Tükk aega vaikisid mõlemad.
"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar