Deemoni märk

neljapäev, 25. detsember 2014
Guido ei ütelnud rohkem midagi. Ta ei pidanudki ütlema. Tal oli nagunii õigus. Tühik mu hinges oli sügavam kui Mariaani süvik ja näljasem kui seitsme peaga lohe. Võisin sinna ükskõik mida toppida, kuid sellest polnud kasu. Olin ju sisimas teadnud, et Martin oli mu hinge jaoks vaid eksootiline vahepala: inimene, kelle juures kõige ahvatlevam tundus tema tavalisus; viimane side kaduva maailmaga.
Kuid ikkagi süüdistasin kõigis oma hädades Guidot...
/27. peatüki lõpust/

Kuigi jõulud on ainus aeg, mil pole piinlik lugeda päkapikkudest, jõuluimedest, pika valge habemega taatidest (jätkake nimekirja nii nagu teile endale meeldib), on see tegelikult ka aeg, et  inglitesse uskuda...või nende langust jälgida.

Reeli Reinausi lugu "Deemoni märk" algab nagu paljudki teised lood: vaikusega enne tormi. Maria on tavaline (peagi) 16-aastane koolitüdruk. Ühel päeval avastab tema klassiõde Eva tema seljalt imeliku kujuga sünnimärgi. Eva arvates on tegu poolinglite märgiga ja kuigi see kõik tundub jampsimisena, on tal tegelikult õigus. Nojah, vähemalt osaliselt. Kõige oma lugemuse juures ei tea Eva ja tema sektikaaslased, et juhul kui su DNAs on juhtumisi ühe peaingli geene, siis on täiesti võimalik, et tänu sinule on maailm määratud hukule. Siis võib sinust 16. ja 17. eluaasta vahel võtta võimust hoopis tapahimuline deemon, kes ei anna kellelegi ega millelegi armu.
Mariat, sest teda selliste geenidega ongi õnnistatud,  proovivad sellise moondumise eest kaitsta tema pahur kaitseingel Guido ja ennastohverdav Andreas – ingel, kes on armastanud teda kõik eelnevad elud. Eks need inglid omajagu tüütud on! Lisaks ei taha kumbki neist kahest Mariale öelda, et kui seda lugu on läbi elatud juba eelnevalt, siis kuidas see nondel kordadel lõppes.
Võib-olla ongi nii parem...

Lugu oli  lõpupoole veniv (st eelistan õudset lõppu lõputule õudusele), aga mulle meeldis, et autor oli inglitega seotuga (angeloloogiaga?) kursis. Huvitav oli lugeda! Lisaks on tema sulg nii-nii kerge.

Sõitsime taksoga Berliini peavaksalisse ja Guido ostis piletid. Mind ei huvitanud, kuhu me läheme. Nägin tolle puudliparuka alt vaevu välja ja koperdasin teiste reisijate pakkide otsa nagu vigane kaelkirjak. /13. peatüki algusest/

Kui te ikka pole suutnud otsustada, kas seda raamatut lugeda või mitte, siis vaadake aknast välja. Mida te näete? Kas see pole mitte meie armas maailm, mis on ikka veel alles! Kas sel juhul võis see lugu halvasti lõppeda? :)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar