Vaimude jaam

esmaspäev, 13. oktoober 2014
"Mina leian ka, et inimese õppima sundimine on loomuvastane," võttis Elmar sujuvalt jutujärje üle. /.../ "Kujutage ette olukorda, kus seadus kohustab teid iga päev kindlal kellaajal lugema mõnda raamatut. Ja samal ajal keegi pidevalt kontrollib, kas te ikka loete ja kas pähe ka jätsite. Iga natukese aja tagant tehakse kontrolltöö, kus keegi on koostanud küsimused teie raamatu kohta. Ise te valida ei saa, missugust raamatut loete, ega ka seda, millal ja kui palju korraga loete. Teie asi on üksnes iga päev aastast aastasse keskenduda sellele, mis teile kindlaks tunniks nina ette pannakse. Kuidas saab sellises absurditeatris toimuda õppimine?"

Mõned raamatud tekitavad vastakaid tundeid. Kui ma lugesin, et Elo-Maria Rootsi "Vaimude jaam"on Eduard Vilde nimelise preemia laureaat, siis otse loomulikult kibelesin seda tähtteost lugema. Kui ma raamatu kätte sain ja ehmatusega avastasin, et see on poole paksem kui ma ootasin, hakkas mul korraga õudne. Sellistel hetkedel kangastub mulle, kuidas ma lugesin 10. klassis Goethe "Fausti". "Lugemine" pole siinkohal muidugi õige sõna... Sellega ehmatused ei piirdunud! Lugema asudes selgus, et raamat on hea. Vabandust, kas ma ütlesin hea? Raamat oli jube lahe, põhjalik ja väga vabastav.

Eesti presidendi 17-aastane tütar Eliisabet Heinmaa otsustab pooleks aastaks valenime all minna õppima väiksesse maakooli Haablas. See, mis alguses tundub seiklus ja proovilepanek, kujuneb hoopis millekski suuremaks: Eliisabet (aka Helen) mõistab, et pole rahul Eesti koolisüsteemiga ja otsustab seda muuta. Spirituaalsel ja bürokraatlikul rännakul leiab ta iseennast ja annab väikese (aga jõulise ning tuhastava) tõuke iganenud koolisüsteemile.

Jah, võib öelda, et see ongi kooli kriisikirjandus. Küll tavapärasemast romantilisema varjundiga (Eliisabet armub kohalikku hauakaevajasse Fredi, kes on mõrva eest trellide taga istunud), aga sellest hoolimata piisavalt kriitiline ja uuristav. Just selline nagu mulle meeldib! On haridussüsteemi pooldajaid, on vastaseid, on niisama irisejaid ja kõik see on kirja pandud. Selle raamatuga on raske vaielda, sest ta teeb seda juba ise: ütleb vastu, enne kui ma mõnda mõtet kritiseerima jõuan hakata. Üsna vastik tegelane! :)

Lugemisel tekkinud järelmõtted ja meenutused jätan siinkohal enda teada, aga tunnistan, et Fredi kaudu edasi antud budistlikud arusaamad mõjusid väga rahustavalt.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar