Poiss, kes ujus koos piraajadega

teisipäev, 30. september 2014
Mida sa arvad? Kas Stan on arust ära? Kas ta on liiga kaugele läinud? Kas ta peaks oma peast välja viskama kõik selle – piraajade akvaariumi, keebi ja ujumisprillid, kolmeteistkümnenda kala, piilupartide õngitsemise? Ja ta peaks pöörduma tagasi tavalise elu juurde? Kuid mis on Stanley Pottsi jaoks tavaline elu? Ja mida sina teeksid, kui keegi ilmuks välja nagu välk selgest taevast ja väidaks, et sinus on midagi väga erilist? Et sul on eriline anne, väga eriline oskus ja kui sa julgeksid seda kasutada, saaksid sa kuulsaks; sa võiksid saada suureks; sa võiksid pöörata sina-olemise väga eriliseks sina-olemiseks?

Millegipärast jäi mulle riiulis raamatuid uurides silma David Almondi "Poiss, kes ujus koos piraajadega". Vedasin hajameelselt sõrmi üle raamatuselgade ja seal ta ühtäkki oli häälekalt vaikides nõudes, et ma ta koju viiksin ja läbi loeksin.

See oli üks rahulik ja mõtlik raamatusell. Võtab suisa kukalt kratsima, kuidas nii lihtsat juttu saab nii hästi rääkida. Lugedes kõnnib jutuvestja sinuga ühte sammu: ootab sind järele, küsib sinu arvamust ja laseb sul vahepeal unistustesse kanduda. See ei ole üks jutt, see on tuhat või miljon või isegi mustmiljon juttu, sest kõik loo lahtised otsad saab lõpus ise kokku sõlmida. Just nii nagu endale meeldib ja just sellise sõlmega.

Algus on selline, et Kalakai teel elab üks poiss nimega Stanley Potts koos oma tädi Annie ja onu Erniega. Nad on õnnelikud. Siis pannakse kohalik laevatehas kinni ja tööta jäänud Ernie hakkab kodus tegema kalakonserve. Kõik kohad on torusid ja igasugust kaadervärki täis. Sellises majas ei tahaks meist keegi elada. Sellega saaks veel hakkama, aga siis teeb Ernie midagi õudset. Nii õudset, et Stanley jätab kodu ja läheb koos tivoliga minema. Tema uueks pereks saab partide õngitsemisleti... vabandust, pardikeste engitsemileti omanik Dostojevski ja Nitasha.
Ka see on alles algus, sest tivolis saab alles Stanley teada, kuidas ta eriline on. Võib-olla aimas ta seda juba varem. Ma olen kindel, et kuldkalad teadsid seda kohe.
Lõpp on täpselt nii õnnelik, kuidas sulle meeldib ja pahadega läheb täpselt nii halvasti, kui sina otsustad.

Lõpetasin raamatu lugemise eile ja nägin täna öösel unes... eih, ei näinud ma ei kuldkalu ega piraajasid, ma nägin hoopis, et raamatukogus oli laual mitu-mitu lustakat vanniparti :).

0 köhatus(t):

Postita kommentaar