Marina

laupäev, 13. september 2014
Michalil oli kõige kaunim naeratus, mida ma tean. /.../ Keegi ütles kunagi – ja tal oli tuline õigus: oleks Michal vaid tahtnud, oleks ta suutnud veenda Christoph Kolumbust selles, et maakera on niisama lapik nagu maakaart. Tol ööl veenis ta mind, et tuleksin temaga Barcelona tänavatele jalutama. Ta rääkis, et tal oli tihtipeale tavaks pärast keskööd uinunud linnas kõndida. Mina, kes ma polnud Barcelonasse saabumisest saadik peaaegu üldse teatrist välja saanud, jäin nõusse. /.../ Lipsasime inkognito kõrvaluksest välja. Michal pakkus mulle oma käsivart ja me jalutasime varahommikuni. Ta näitas mulle seda nõiduslikku linna enda pilgu läbi. Ta jutustas saladustest, nõiutud soppidest, neil tänavatel hõljuvast Barcelona vaimust. Ta rääkis mulle sadu legende. Kõndisime Gooti kvartali ja vanalinna salajastel radadel. /.../ Koidik leidis meid sadamas pingil istumas.

Ootasin Carlos Ruiz Zafóni "Marinat" kaua ja kärsitult. Olime küll paar aastat tagasi ühel unisel pärastlõunal  Leóni linna  raamatupoes juba kohtunud, aga kuna ta oskas mind toona nii hästi ümber oma väikese valge sõrme keerata ja mõttes ammustele Barcelona tänavatele meelitada, tahtsin ma kontrollida, kas ma olen temast üle saanud. Ausalt öeldes, ei olnud. Kaugel sellest! Kui ma nüüd varahommikul lugemise lõpetasin, raamatu nukralt lauanurgale asetasin ja pilgu aknast välja põldude kohal hõljuvasse paksu uduloori suunasin, kangastus mulle hetkeks see Barcelona, millest Carlos Ruiz nii kaunilt kirjutab ja mida nüüd võib ainult õhkõrnalt aimata (nt sügisel Gooti kvartalis, kui tänavad on turistidest tühj(em)ad). Kui raamatu tegelase Marina arvates mäletame vaid seda, mida kunagi ei juhtunud, unistan ma, et lugesin Kataloonia pealinnast, mis kunagi tõepoolest oli selline...

... ja et tõepoolest oli praeguse lärmaka Sarriá asemel "kõrb", võsastunud eikellegimaa, mille ühes häärberis elas vana nukrameelne kunstnik Germán Blau oma tütre Marina ja halli kassi Kafkaga. Võib-olla, sest tõepoolest – miks ka mitte– , kuulis keegi 15-aastane Óscar Drai oma igaõhtusel jalutuskäigul sellest mahajäetud häärberist möödudes imelist muusikat ja otsustas korraks sisse astuda. Nii tutvus ta (läbi kellavarguse) mõistatusliku Marinaga. Koos asusid nad lahti harutama saladuslikku lugu, mis oli seotud naisega mustas, pakrotti läinud proteesivabriku Velo-Granelli, mustade liblikate ja Michal Kolvenikuga. Algne põnevus asendus hirmu ja õudusega, kui inimesed hakkasid surema ja Óscari enda elu oli juba ohus.

Mulle meeldib, kui elegantselt, müstiliselt ja unistavalt  Carlos Ruiz kirjutab. Kuigi ma aiman lugedes ette järgmist lauset, näitab see ainult seda, et ma naudin seda jalutuskäiku jutustaja käevangus mööda möödaniku Barcelona tänavaid ja soppe ning tunnen, kuidas lugu on juba osa minust... või mina olen osa loost

Raamatu kahte esimest peatükki saab lugeda kirjastus Varraku kodulehelt.

P.S Jah, mina armastan ka selle raamatu kaanepilti!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar