Ookeani kutse

teisipäev, 15. aprill 2014
Ma oleksin tahtnud igaveseks sellesse autosse jääda. Et ta muudkui sõidaks ja sõidaks, kuni lõpuni välja, kuni tuleb Ookean. Sest lääne poole ta sõitis, seda teadsin päris kindlasti. Selle maa poole, mille suunda Yann oli ühel suveõhtul oma väikese sõrmega meie toa aknast näidanud. Ta ütles: "Sealpool on lääs. Taevas on seal kõrgem, ja siis on seal veel Ookean."
Ookean... Me ei saanud aru, kustkohast ta siukese asja peale tuli, sest et ta oli siis alles neljane ja mitte keegi poleks saanud talle selliseid asju ütelda. Aga noh, tema puhul me ei imestand enam millegi üle.


(Yanni vend Rémy Doutreleau)


Räägib raamatukoguhoidja Diana (vanus teadmata)

Tegelikult ei olnud mul plaanis prantsuse kirjaniku Jean-Claude Mourlevat´i raamatut "Ookeani kutse" lugeda. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis midagi lugeda, aga kuna kõik ümberringi hoolsalt lugesid, siis ma hakkasin ennast tundma imelikult. Justkui ma ei kuuluks seltskonda ja nii ma seda lugu Doutreleau poistest lugema hakkasingi. Kokku oli neid poisse seitse: kolm paari kaksikuid ja väike Yann. Õigemini pisike Yann, sest oma 10 eluaasta kohta oli ta väga väike ja õiget isu tal ka polnud. Vennad olid küll iseloomult erinevad, aga isegi kõige kiuslikumad olid tegelikult väga head poisid. Sellepärast on mul kahju, et neil nii halvad vanemad sattusid olema. Võib-olla nad sügaval südames olid armastavad ja head, aga ma arvan, et isegi, kui ema lõpuks rõõmus oli, et ta oma pojad üles leidis, ei muutunud ta selliseks emaks, kes küpsetaks neile hommikul pannkooke ja kellel oleks neile alati lahkeid sõnu. Ma saan aru, et vaesuses elada on vilets, aga siiski... Arusaadav siis, miks poisid kodunt ära läksid.

Nad olid väga nutikad. Olgu, Yann oli väga nutikas ja tema olematu kasv tuli talle kasuks. Hämmastav, kui kaugele nad oma rännakul jõudsid ja kui vaprad ning ettevõtlikud nad olid. Mina oleksin peale paaritunnist kõmpimist ennast ümber keeranud ja töinates koju tagasi läinud. Nende tee ookeani äärde oli täis jubedaid katsumusi, eriti see viimane.

Mulle meeldib, kuidas see raamat on kirjutatud. See on nagu politseitoimik, mis koosneb erinevate inimeste ütlusest. Selline tunne nagu kõik oleks lõpuks politseijaoskonda kokku aetud ja peale kohustuslikku sõrmejälgede võtmist ja pildistamist, võeti kõikidelt tunnistus. Räägivad nii vennad, kui ka kõik need inimesed, kellega nad kohtusid. Või siis ei kohtunud, sest Agatha Merle (74) ei saanudki teada, kes ta küpsised ja rabarbrimoosi ära sõi. Tema kahtlustab siiamaani ahve.
Ja kui erinevalt või sarnaselt kõik ühest asjast rääkisid!

Kõige rohkem meeldis mulle Yann. Alguses ma arvasin, et tema ei räägigi midagi. Ta oli tumm ja rääkis oma oleku ja ilmega. Alles raamatu lõpus on tema "tunnistus".
Mul on Yanni üle väga hea meel, sest ta leidis, mida oli otsinud.

Sellest raamatust on kirjutanud varem see lugeja.

1 köhatus(t):

Diana ütles ...

Suur kummardus ka raamatu tõlkijale Indrek Koffile, kes sai sel aastal Paabeli Torni auhinna :).

Postita kommentaar