Süü on tähtedel

neljapäev, 9. jaanuar 2014
Minu seitsmeteistkümnenda eluaasta hilistalvel otsustas ema, et mul on depressioon, arvatavasti sellepärast, et ma käisin väljas harva, veetsin väga palju aega voodis, lugesin sama raamatut üha uuesti ja uuesti ning pühendasin üsna suure osa oma vabast ajast surmale mõtlemisele.

Sellise lõiguga seisate te silmitsi, kui avate John Greeni raamatu "Süü on tähtedel" ja keerate siis paar lehekülge edasi... ja siis veel kolmanda leheküljegi edasi. Ja... Jeerum, ma ei mäletanudki enam, et enne esimest peatükki niipalju lehti oli! Igatahes tuleb teil veel kaks lehekülge keerata, aga need soovitan ma enne hoolikalt läbi lugeda, sest esimesel neist on üks lõik ühest teisest raamatust ja teisel autori märkus, kus ta küll lugejatele otseselt ei valeta, aga õige natukene luiskab küll. Nii. Jõudsite? Nüüd saate lõpuks hakata lugema raamatut, mis oli New York Timesi bestseller (sellest on meil poogen, sest me ei ole ameeriklased), mis valiti Goodreads´i lehekülje kasutajate poolt 2012. aastal parimaks noorteromaaniks (see läheb mõnele meist isegi natukene korda) ja mille ingliskeelne versioon Eestis juba oli raamatupoodide müügiedetabelite tipus.

Nojah, sellise tormilise elukäiguga raamatud muudavad mind alati ettevaatlikuks. Sellest hoolimata ei suutnud ma takistada oma käel seda raamatut riiulist haaramast. Kuigi üks osa mu mõistusest ahastas taeva poole ja karjus "Jäta see raamat sinnapaika! Pane kohe tagasi! Kas sulle on kunagi imalad noorte armastusromaanid meeldinud?", siis teise osa õhkas vaimustunult  "Uus raamat! Bestseller! Ja kõik kirjutavad, kui hea see on! See peab ometigi hea olema. PEAB!"

Tegelikult ei olnud see imal. Võib-olla natuke oli ka, aga kui vestlused on sellised nagu alljärgnev, siis on see üsna okei.

„Külm,” ütles ta (Augustus) sõrme minu kahvatule randmele surudes.
„Mitte niivõrd külm kui hapnikuvaegus,” ütlesin.
„Mulle meeldib, kui sa minuga meditsiinilistes terminites räägid,” ütles ta. 

Hazel Grace ja Augustus Waltersi lugu ei olnud pooltki nii hea, kui ma ette kujutasin ja veeranditki nii halb, kui ma arvasin. Vähihaigetest  on väga vähe kirjutatud. Nagu ütleb ka üks raamatu peategelasi Augustus Waters Amsterdamis asuva Rijkmuseumi kohta, et seal „näeksid sa seal hulganisti portreesid surnud inimestest. Sa näeksid risti löödud Jeesust ja sa näeksid üht tüüpi, kellele nuga kaela lüüakse, ja sa näeksid uppuvaid inimesi ja märtrite paraadi. Aga Mitte. Ühtegi. Vähki. Põdevat. Last. Mitte kedagi, kes sureks katku või rõugetesse või kollapalaviku kätte, sest haigus pole hiilgav. Sellel pole mõtet. Millessegi suremises pole midagi auväärset.” Haigustest on raske kirjutada ja John Green on sellega hakkama saanud ilma seda ilustamata (sest vähk tõepoolest ei ole ilus haigus) ja samas näidates, et vähihaiged on... ma ei teagi, kuidas seda öelda. Samasugused inimesed nagu meie?

See ei tähenda, et see ei olnud kurb raamat. Millegipärast ma siiski nutsin pool ööd ja läksin järgmisel päeval paistetanud silmadega tööle. Asi ei ole niivõrd suremises vaid unustuses, selles, et me jääme märkamatuks. Mulle meeldis selle raamatu filosoofia!

Ma mõtlesin isale, kes ütles mulle, et universum nõuab tähelepanu. Aga mida meie tahame, on see, et universum märkaks meid, et universumil ei oleks poogen, mis meist saab – mitte nii meist kui teadliku elu kollektiivsest ideest, vaid meist kui indiviididest.

Tahate rohkem teada? Lugege!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar