Neitsi Maarja neli päeva

pühapäev, 24. november 2013
"Vaata, Maarja, ma šmoorisin sulle nüüd ühe väikese kana tee peale kaasa!" teatas tädi armulikult.
Sa pühadevägi! Hea, et ta polnud kalkunit saanud! Mismoodi ma teiste ees bussis seda kana järan? Ja millega ta selle mulle kaasa anda mõtleb? Malmpotis või?
"Ära vahi midagi altkulmu, pika tee peal läheb kõht alati ruttu tühjaks. Kui mina omal ajal reisisin, võtsin ikka paar-kolm kana kaasa. Lindu on mugav süüa: võtad sedasi salvrätiga koivast kinni..."
Tädi õngitses, paberservjett näppude vahel, aurava kana potist välja ja hakkas "reisul söömist" demonstreerima. Lootsin, et ta osasse nii hästi sisse elab, et mul pole enam kanatassimisele vaja mõelda, kuid võta näpust! – õnnetu lind lendas laualelaotatud fooliumipaberile.

On olemas  sellised asjad nagu põlvkonnaasjad. Kuidas seda nüüd seletadagi... Näiteks kunagi kutsus üks sõbranna mind oma sünnipäevapeole. Kui aeg oli hiline ning kõik tundsid ennast juba nii koduselt, et õngitsesid kartulisalatist vorstitükke välja ja leidsid, et torditükke ei peagi viisakalt eraldi taldrikule tõstma, vaid torti võib lusikaga otse aluse pealt süüa, siis rääkis mu sõbranna sõber ühest juhtumusest lapsepõlves. Ta rääkis, kuidas ta väiksena ajas oma vanemaid hulluks sellega, et kuulas kogu aeg Sõnajalgade muusikat. Siinkohal noogutasid kõik koosolijad mõistvalt. Vähemalt kõik peale minu. Ükskord juhtus isegi nii, et kui ta 4-5-aastase plikatirtsuna isaga töösõidul kaasas oli, jättis isa äkki auto seisma ja ütles, et valigu: kas läheb isa autost välja ja tema võib Sõnajalgade muusika saatel rõõmsalt edasi sõita või pannakse muusika kinni. Kõik muigasid heldinult. Ainult mina olin hämmingus. Selline asi tegi nukraks: olin küll samal ajal sündinud, aga, näedsa, Sõnajalgade muusikaga oma vanemaid hulluks ei ajanud. Kui ma siis hiljem nukralt kodu poole kõndides sõbrannale oma muret kurtsin, siis küsis ta minult hoopis: "Aga kas sa Lolot ja Pepet mäletad?" Einoh, kes seda multifilmi ei teaks! Kohe hakkas kergem. Ikkagi olin samast põlvkonnast.*

Leelo Tungla raamat "Neitsi Maarja neli päeva" on ka osaliselt põlvkonnaasi. Ilmus esmakordselt ikkagi 1980. aastal. Õige põlvkond loeb ja meenutab heldimusega neid õudsalt õndsaid (või siis vastupidi: õndsalt õudsaid) aegu. Mina lugesin ja... oi, kui vahva raamat! Miks ma seda varem lugenud polnud? Maarja meenutas mulle natukene Jaan Rannapi tegelast Agu Sihvkat: oli ainult tüdruk ja vanem, aga sarnaselt Agule  pole temagi suu peale kukkunud ja tal on nii palju huvitavaid mõtteid. Maarja on selline kahe-jalaga-maa-peal tüdruk. Näiteks arvab ta Stiina sõbra Rauli õhkõrnast luulest:

Pidin juba vastama, et minu meelest võib igaüks niiviisi kuu poole ulguda. Iseäranis maiad on selle peale koerad, kui nende peremees on kodust eemal.

Leelo kirjutab hästi: lobedalt, lahedalt, ladusalt. Kohe esimesest leheküljest peale olin loost lummatud ja tegelased on ka kõik nii huvitavad (loe: mõni veel kentsakam kui teine)! Selgus, et kuigi see on põlvkonnaraamat, on see peaasjalikult siiski hea-tuju-tooja-raamat. Kõigest sellest põlvkonnaasjast (nt seinalehed) võib lihtsalt lasta silmadel üle libised. Tekitab küll toas natukene nõukaõhku, aga see ei mõju halvasti. Lihtsalt hõljub natukene aega, samal ajal kui sina naerda lagistad. Ülihoolitsevad tädid, hella hingega kirjandusinimesed, maalt tulnud noore raskused linnakoolis, luuletamine  ja see ilus-ilus armastus - kas see pole midagi aegumatut?

Millest raamat räägib? Kõige lihtsamalt öelduna**: maatüdruk Maarjast, kes leiab igast olukorrast väljapääsu. Seega, kui sõit Riiga jääb ära, otsustab ta sõbranna Stiinaga (Särgavere kaudu) Rooma sõita. Teel meenutab ta oma esimest kooliaastat linnakoolis. Eks alguses on alati raske.

Väike katkend raamatust on loetav siin.

*kui te mõtlete, et "mis Sõnajalad?" ja/või "mis Lolo ja Pepe?", siis see tähendab lihtsalt, et me pole samast põlvkonnast.
 **  sellest raamatust ei saa lihtsalt öelduna midagi lihtsalt öelda. See on selleks liiga vaimukalt kirjutatud!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar