Õõnsa maa saladus

neljapäev, 19. september 2013
Vana munk haigutas, ta lõug vajus rinnale ja silm läks looja. Sulg pudenes ta sõrmede vahelt, jättes fooliole tindirea, mis meenutas tillukesi pisaraid. Ta töötas raamatu viimaste lehekülgede kallal, maalis miniatuuri majesteetliku greifiga, kelle küünised olid surutud võimsa G alumisse kaarde. Kui vana munk tukkuma jäi, pistis greif lehekülje nurgalt plehku ja sööstis üle pärgamendi. Suures pagemistuhinas riivas metsaline karedate tiibadega vana munga sõrmi.

Munga silmad kargasid lahti.

"Vabandust?"
Pillan ehmatusega raamatu lauale ja vidutan silmi. Kadunud on  niiske ja külm klooster oma krobeliste kiviseintega. Minu silme ees seisab hoopis luust ja lihast tänapäeva lugeja, kes vaatab mulle ebalevalt otsa ning tammub jalalt jalale.

Vat sellepärast ongi väga raske olla raamatukoguhoidja: just siis, kui jõuad raamatusse süveneda, just selle kõige-kõige põnevama koha peal, ilmub ei-tea-kust välja keegi, kes tahab laenutada raamatut, mis ei ole kindlasti pooltki nii huvitav, kui see, mida sina loed :).

Lugesin venna-õe John ja Carole E. Barrowman´i raamatut "Õõnsa maa saladus". Nagu fantaasiakirjandusele tihti kohane, on seegi raamat alles esimene paljudest. Kaanelt võib juba välja lugeda, et raamat räägib kaksikute võitlusest deemonitega. Kaksikud on Matt ja Em Calder, kes elavad koos oma ema Sandiega Londonis. Otse loomulikult pole nad päris tavalised 12-aastased noored, sest pilti reaalsuseks joonistada igaüks meist ikkagi ei oska.  Seda oskavad ainult animare`d*. Ah, et mismoodi see käib? Võtad pliiatsi ja kui sa joonistama hakkad, siis sinu joonistus muutubki tõelisuseks. Alguses tundub see noortele lihtsalt lahe, aga kui selgub, et mingi Kaitsjate Nõukogu tahab nende võimeid siduda* ja mingi Õõnsa Maa Selts* tahab nende võimete abil deemonid valla päästa, siis muutub olukord üsna täbaraks. Õnneks on neil vanaisa Renard, kelle juurde Auchinmurni saarele pakku minna, aga ka sinna jõuavad kurjad jõud järele.

Ja punnsilmne äravahetatud laps naksutab pimeduses ahnelt hambaid....


Kuna raamatutega juhtub ikka nii, et jätad nad korraks kuhugi ripakile ja neid uuesti leides märkad, et lisaks sinu järjehoidjale on seal vahel veel mõni järjehoidja, siis luges sedagi raamatut lisaks minule minu vend, kes loebki ainult fantaasiakirjandust. Talle meeldis ja ka mina jäin rahule. Mul tekkis huvi nende maalide vastu, millest raamatus kirjeldatud maalid olid inspireeritud (ma ikka seletan asju väga keeruliselt...) ja soov Šotimaad külastada.
Sellist mõnusat kärtsu-mürtsu paluks veel!


* sellest lugege täpsemalt juba raamatust

0 köhatus(t):

Postita kommentaar