Epu

neljapäev, 18. aprill 2013
Järsku aga, ei tea kust, kuulis ta kiireid samme ja -põmmdi! -tabas teda löök pepule. Epu kukkus kiljudes maha. Ta kogus ennast aga kiiresti ja ajas krapsti püsti. Kuid püstiolek ei kestnud kaua - jälle tabas teda uus hoop tagumikku. "Apppppppiiii, aidake!" kriiskas tüdruk. Tigedik, kes Epu kallale tormas, ei jätnud aga järele. Ta võttis kapates hoogu ning jagas uusi mükse. Lõpuks sai Epu aru, et tegu loomaga, kes ise on ümar nagu karvakera, suured sarved peapeal kaardus. "Ei või olla! Vana - kurat Antsu torupilli raamatust!" kraaksus Epu nuttes.
 [Loost " Sarviline"]

Evelin Mikkeri raamat "Epu" on lugu väikesest krutskeid täis maatüdrukust, kes elas koos ema, isa, venna Indreku ja vanaisa Papaga Viljandimaal talus 80-ndatel.
Epu elas ajal, kus kõikidel lastel olid ühesugused mänguasjad, kommisorte oli kah vähe ning multikad jäeti alati siis ära, kui mõni tähtis onu suri.

Epu elu oli justkui seiklus, sest iga päev juhtus temaga midagi. Ühekorra leidsid nad vennaga põõsa alt 10 kanamuna ja tahtsid need salaja emale ütlemata ära süüa. Aga need ei olnud üldsegi tavalised kanamunad, need oli erilised. Mille poolest?.. Kas need olid kuldmunad või ei olnudki kanamunad vaid hooipis varese omad? Sellele küsimusele peate ise vastuse otsima.

Lisaks sellele, et need lood on naljakad ja seiklusrohked, on igasse loosse peidetud ka väike tarkusetera.

"See oli keravälk. Ma kuulsin hiljuti raaadiost, kuidas tädid helistasid saatesse ja rääkisid, kuidas vanasti keravälk tormiga tuppa tuli, kui aken lahti unustati. Käis kõik pistikupesad läbi, särises ja praksus ning läks tuldud teed õue tagasi," targutas Epu tähtsalt. "Ee, võib-olla oli see tõesti keravälk...Aga ma arvan siiski, et see oli ufo," ütles Indrek ning läks tuppa Taneliga keravälk-ufot joonistama. Epu jä kööki ema juurde süüa keetma, kehitas õlgu ja ütles põlastavalt: "Häh, on mehed, mitte midagi ei usu, mis naised räägivad!"
[Loost "Kuidas Indrek kohtus Ufoga"]

0 köhatus(t):

Postita kommentaar