Peaaegu inimene

kolmapäev, 13. märts 2013
Gretten ei teadnud, kui kaua ta seal kirjutuslaua taga hääletult nuttis, kuid kui ta ema kella seitsme paiku koju jõudis, oli ta lõpetanud ja kirjutatu hävitanud.
"Gretten! Gretten!" karjus ema uksest sisse astudes.
"Jah, mis on?" vastas tüdruk nähvates. Ta juba haistis, et peab tänaseks endale teise öömaja otsima.
"Kuule,"  alustas Helen mesise häälega tütre toale lähenedes, "mul tuleb täna üks sõber külla, Kaido. Sa ju tead teda? Sa ei pahanda, eks ju, kui ma palun sul meid natukeseks omaette jätta?
"Kell on seitse õhtul, kuhu ma minema peaks?" küsis tütar tuimalt, kuigi teadis vastust. Tädi juurde, ikka ja jälle tädi juurde. See oli ei-tea-mitmes kord, kui ta ema sellist teenet palus. Gretten oli juba mitu korda tahtnud emale öelda, et ta ei hooli, mis teises toas toimub. Paar korda oli ta ema koju oodanud, kogudes julgust ja mõelnud vestlust peas kümneid kordi läbi, aga kui Helen uksest sisse astus, lõi tüdruk araks. Iga kuradi kord.

Mare Sabolotny raamat "Peaaegu inimene" on lugu noore tüdruku elust, kelle elu aina enam allamäge läheb. Kui senini olid tal koolis hinded väga korras, siis pärast seda, kui ta tööle oli sunnitud minema, hakkab ka kolis kõik allamäge minema. Tema suhted emaga on halvad, sõpru tal peaaegu, et enam ei olegi, tööl on raske, kellegagi ei ole oma muredest rääkida. Tundub, et enam hullem ei saagi olla.... kuid siiski Grettenile on justkui ette määratud elus kannatada ja seda suuremas koguses.
Kõik ei ole siiski ka nii hull, on ka helgemaid hetki. Tema suhted emaga paranevad, ta leiab endale kallima ja uued sõbrad. Kuid see ilus kestab vaid mõnda aega. Seni, kuni ta ema avariis surma saab. Nüüd variseb tema jaoks jälle kõik kokku. Tal tuleb alustada oma elu uuesti koos isaga, kes ta väikesena maha jättis.

Kas lõpuks ometi saab Gretten elada taas tavalise teismelise elu, tal on pere ja katus pea kohal, ei pea enam ise tööl käima...  Päris nii see siiski ei ole. Kuidas see lugu lõppes peate ise lugema, sest kui ma kõik ära räägin pole enam põnev.

Nii palju ma siiski veel ütlen, et raamatu lõpp on üllatav, mina arvasin, et kõik lõpeb hoopis teisiti. Mõtlesin, et Gretten saab lõpuks ometi õnnelikuks. Mingis mõttes saab ka, aga mitte nii nagu mina arvasin.

Mare Sabaolotny on sündinud 1990. aastal Tallinnas ja just Tallinna inimestest ta kirjutabki. Tema eelmine noorsooromaan "Kirjaklambritest vöö" saavutas noorsooromaanivõistlustel teise koha.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar