Marta varbad ja Anna hambad

neljapäev, 7. märts 2013


Kui Marta telefoni tagasi kapi peale paneb, hakkab telefon vahel helisema. Marta jookseb siis nii kiiresti! Ta jookseb vaatama, et kes helistab. Vahel helistab vanaema. "Tere, Mimmi!" hüüab Marta talle. Aga vahel helistab mõni võõras onu või tädi, kes räägib võõrast juttu. Marta ei saagi midagi aru. "Anna telefon mulle," palub emme. Marta kuulab natuke võõrast juttu, siis hüüab "head aega!" ja annab telefoni emmele.
See telefon on ikka üks imelik asi. Kuidas need onud ja tädid ja vnaema sinna sisse mahuvad, sellest Marta aru ei saa.
[loost Telefonilood] 

Need Epp Petrone poolt kirjutatud raamatud on tõestisündinud lood tema türtardest. 
Esimeses raamatus on lood Martast ja tema tegemistest. Sellest, kuidas nad emmega õues vihma käes jooksevad, issiga peitust mängivad, kuidas Marta trepist alla kukub ja komme sööb. 

Teise raamatu alguses saab Marta teada uudise, et saab endale väikese õe või venna. Sellest raamatust saab lugeda Marta ja Anna tegemistest. Nad mängivad Pipit, teevad vihmatantsu, kaklevad mänguasjade pärast ja lepivad taas. Mis saab aga siis, kui Anna kasvab ja tahab omale õe nukku saada?


Täna on emme sünnipäev, teab Marta. On ilus suvepäev. Emmel on kõht vahepeal päris suureks läinud, nagu oleks tal pall püksi peidetud. Aga see ei ole muidugi mingisugune pall, see on hoopis beebi, kes on seal emme kõhu sees. Emme kutsub teda Annaks.
"Kust sa tead et ta on tüdruk?" küsib Marta emmelt.
"Ma tean," naeratab emme. "Mul on selline tunne."
"Aga sa ei ole teda ju näinud?" uurib Marta. "Ta on kogu aeg sinu kõhus? Ega ta ju öösel salaja välja ei käi?" "Ei käi. Aga ta sositab vahel öösel salaja minuga," ütleb emme. "Mul lihtsalt on selline tunne, et ta on tüdruk."

Mõlemas raamatus olevad lood on  lühikesed, aga tulvil armastust ja soojust. Lisaks ilmestavad lugusid ilusad ja lustlikud pildid. Kõigil, kellel omal on väiksed lapsed olnud või kellel on väikeseid õdesid-vendi, võib leida ennast nii mõnestki tuttavast olukorrast.


0 köhatus(t):

Postita kommentaar