Delfiini naeratus

neljapäev, 21. märts 2013
 Igal hommikul tuleb Abid' allah oma tavapärasesse kohtumispaika ja hüüab: "Oline! Oline!" Häälikud pole päris selged, kuid kurgupõhjast tulev hääl on tugev, see kajab ja mõjub isegi veidi hirmutavalt. Peale paari minutit tuleb delfiin korallriffide tagant nähtavale... Siis juhatab Abid' allah oma ootusärevuses külalised vette, nad ujuvad üsna Oline lähedale ja vaatavad seda võrreldamatut mereballetti. Kahe armastaja nägudel peegeldub õnn ja naer, mida mitte keegi neilt ära võtta ei saa.

Pascale Noa Bercovitch ' i poolt kirjutatud raamat "Delfiini naeratus" on lugu ühe poisi ja delfiini sõprusest. Tegelikult on see midagi palju enamat, kui  lihtsalt sõprus. See on teineteise mõistmine, toetamine rasketel aegadel. Abid' allah (nii oli selle poisi nimi) nimetas Olinet  lausa (delfiini) oma naiseks.

Abid' allah oli viie aastane, kui ta raske kukkumise tagajärjel oma kuulmise peaaegu täielikult kaotas. Trauma tulemusel ei saanud ta oma nõrgaks jäänud kuulmist enam kasutada ning jäi kurttummaks. Pärast kohtumist delfiiniga, hakkasid asjad paranema. Aastate jooksul hakkas poiss isegi vähehaaval jälle rääkima.

Sündmused leiavad aset Punase mere ääres Mezainas beduiinide külas. See on liigutav jutustus, mis tutvustab Siinai kõrbe ääres elavate beduiinide maailma ning võimaldab osa saada sellest inimese ja looma vahelisest imelisest sõprusest.

Uudis poisi ja delfiini vahelisest erilisest sõprusest levib üle maa ja kõik tahavad tulla ja seda oma silmaga näha ning võimalusel ka ise koos delfiiniga ujuda ja teda katsuda. Algul saab seda kõike tasuta, kuid kui beduiinid mõistavad, et see on hea viis endale elatist teenida, hakkavad nad selle eest tasu küsima. Varsti ehitatakse ka hotell, et turiste majutada.

"Tead, eelmisel aastal oli üks austraallanna, või ameeriklanna - ei mäleta enam nii täpselt - oma sõpradega siin. Ta kartis natuke Olinet, kuid tahtis teda sellegipoolest ligidalt näha. Kui ta aga ükskord juba delfiiniga ujunud oli, siis ei saanud teda enam kuidagi veest välja. mõne tunni pärast hakkasid sõbrad hüüdma, et ta oma asjad hotellist võtaks ja nendega kaasa lennukile tuleks. Kuid neiu ei tahtnud sellest kuuldagi. Ta jäi Oline juurde. "Lennuk, lennuk!" sattusid teised paanikasse. Nad tirisid ta vägisi veest välja ja pistsid - ujumisriietes, nagu ta oli - taksosse. Ma ei teadnud, mida teha, nuta või naerda..."
Abid' allah naeratab: "No näed, kuidas inimesed Olinet armastavad! Mitte ainult mina!"

Tunnistan, et seda raamatut lugedes tundsin kadedust.... minagi unistan delfiiniga koos ujumisest või siis vähemalt tema puudutamisest. See raamat avas delfiini himgeelu, tegi need loomad mulle veelgi armsamaks, kui enne.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar