Mälu veab alt

laupäev, 2. veebruar 2013
Sophie coughed politely. Across the table she was unfolding her paper napkin. She stared down at it very hard for a moment,then looked up and smiled at Jonny.
"I like a good book she said, "but the print´s too small in this one."


Sophie köhatas viisakalt. Teisel pool lauda voltis ta oma pabersalvrätikut lahti. Hetkeks uuris ta seda väga pingsalt, seejärel vaatas ta üles ja naeratas Johnnyle.
"Mulle meeldib hea raamat," ütles ta, "aga selles on kiri liiga väike"

(ülejalatõlge)

Ma ei tea, kuidas teie raamatuid valite. Lähete riiuli juurde. Mis edasi? Võib-olla olete juba kodus välja mõelnud, mida te lugete tahate. Siis lähete riiuli juurde.... ja avastate, et see raamat on juba välja laenutatud? :)

Läksin riiuli juurde ja vaatasin raamatuid: "loetud", "ei, jumala eest, ei!", "no, see on küll mingi igav leelutus", "hmm, seda isegi loeks, aga kas tõesti midagi muud pole!". Siis ma avastasingi riiulilt Margaret Mahy raamatu "Memory". Autori nimi ei olnud tuttav. Pealkiri ei öelnud mulle midagi. Mis mind köitis, oli jutt tagakaanel. Kuna ma ei loe keeli, ma loen raamatuid, siis võin ma vahel ka inglise keeles lugeda.

Ütlen kohe alguses ära, et see raamat ei olnud üldse sellest, milleks tagakaas mind ette valmistas. Ma ootasin, et kui 19-aastane Johnny vaevleb oma õe Janine´i viiendal surma-aastapäeval ikka süütunde küüsis ja püüab meenutada, mis tol saatuslikul päeval täpselt juhtub ja vastuseid otsides kohtub Sophie´ga.... Oh, ma ei teagi, mida ma ootasin, igatahes polnud ma selleks valmis, et Sophie on üks mäluhäirete käes vaevlev armas vanaproua, kes keedab pidevalt teed ja kelle majas on kõik asjad vale koha peal. Kui kaklusest klobitud Johnny Sophiet esimest korda supermarketi parklas kohtab, siis ta arvatavasti arvas sedasama, mis mina lugedes: see on ainult üks juhuslik kohtumine, paari lehe/tunni pärast ootab mind midagi muud. Eksisime mõlemad. Vahel on saatuse keerdkäigud ootamatud ja nii leiab Johnny Sophie´t kantseldades nii vastuse piinavale küsimusele kui mingi mõtte oma seni mõttetule elule.

No doubt the world was full of hands being held out, one way or another, and once your own had been taken, you were obliged to pass the help on. 


P.S Raamat on väga ladusalt kirjutatud ja  Johnny mõtteteradest võiks eraldi kogumiku välja anda.

"Train me with kindness and I´ll do anything," he told her. "But don´t make too much of a pet out of me or I´ll chase cats and bite the postman."

0 köhatus(t):

Postita kommentaar