Raamatutoas

esmaspäev, 14. jaanuar 2013
Mu lapsepõlvekodus oli tuba, mida me kutsusime raamatutoaks. Tegelikult oleks võinud iga tuba selles majas niisugust nime kanda. Meie lastetoad ülalkorrusel olid raamatuid täis. All oli mu isa kabinet neist tulvil. Nad ääristasid söögitoa seinu ja tulvasid sealt mu ema elutuppa ning üles magamistubadesse. Loomulikum oleks olnud elada ilma rõivasteta kui ilma raamatuteta. Niisama ebaloomulik kui ilma söömata oli olla ilma lugemata.
[Lõik autori saatesõnast]
 
Eleanor Farjeon'i raamatus "Väike raamatutuba" jättis mulle kustumatu mälestuse just autori saatesõna. Viis, kuidas ta seda tuba ja seal olevaid raamatuid kirjeldab suurendas mu raamatuarmastust veelgi. Tekitas tahtmise lugeda läbi kõik raamatud kogu maailmas (see on muidugi praktiliselt võimatu).  Et ka teie veidike aimu saaksite, millest ma räägin, siis tõin paar lõiku välja.

....väike raamatutuba andis aga ulualust eksinute ja hulkurite kirevale kambale....Läbisegi kaltsakad ja peenem rahvas ja aadlikud.

Tolles tolmuses raamatutoas, mille aknaid ilmaski lahti ei tehtud, kus suvepäike heitis läbi aknaklaaside tuhmi valgusvoo täis kuldsete kübemete tantsu, lükati minu jaoks pärani võluaknad, kust ma nägin teisi maailmu ja teisi aegu kui need, milles ma elasin; maailmu täis luulet ja proosat ja tõsielu ja väljamõeldisi.        
  [Lõik autori saatesõnast]

Seda kirevat kampa võib kohata ka autori enda juttudes, kus vaestest saavad rikkad, headus võidab alati kurja ning juttu tuleb loomulikult ka printsessidest. Lood on põnevad ja igaühes neist on ka midagi õpetlikku.

Minu jaoks oli üllatav loo "Seitsmes printsess" lõpp. See oli lugu kuningast, kellel oli seitse kaunist printsessi. Iga lapse sünni puhul lubas kuningas oma naisel midagi kingituseks valida. Tavaliselt valis ta midagi loodusest.  Kuninganna küsis oma mehelt, et kes saab tema koha endale siis, kui teda enam ei ole ja kuningas vastas, et prinsess, kelle juuksed on kõige pikemad. Igale tüdrukule valiti hoidja, kes tema juuste eest iga päev hoolitses. Ainult kõige noorema printsessi eest jäi ema hoolitsema ja tema kandis ainsana ka iga päev mütsi. Kui viimaks saabus päev, mil oli vaja määrata uus kuninganna, hakati tüdrukute juukseid mõõtma. Kes kuningannaks sai ja kuidas lugu lõppeb peate ise välja uurima.

Selle raamatu lood pakuvad lugemisrõõmu ja meeldivaid hetki kogu päevaks nii suurtele kui ka väikestele.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar