Pagan!

teisipäev, 8. jaanuar 2013
Nüüd pidi Stefanile päevselge olema, et ma ootasin tema järele. Piinlik, piinlik! Aga lõpuks oli ju ka mulle selge, et ta on juba kaks korda minu järele oodanud. Ja mulle ei tundunud ta ju ka sellepärast loll!
Kui foor läks roheliseks, tuli Stefan üle tänava minu juurde. Seekord tervitas ta mind. "Tervitus, Julia," ütles ta. Ta oli niisiis Paksu käest minu nime küsinud. Ja siis ütles ta veel: "Ma magasin nimelt sisse." Noogutasin nagu loll. Ta vaatas mu jalga. "Kas teeb veel valu?" küsis ta.
Noogutasin jälle nagu loll.
"Gustav jutustas mulle, kuidas see juhtus," ütles ta ja ma noogutasin jälle nagu loll. Ta vaatas käekella. "Täna me enam välja ei vea," ütles ta ja ohkas.
Oleksin peaaegu jälle nagu loll noogutanud /.../

Austria kirjaniku Christine Nöstlingeri raamatut "Ah sa pagan!" ma tavalisel päeval raamatukogust laenutanud ei oleks. See oli üks hull päev: aeg lippas erakordselt kiiresti, mina oli ammu igale poole hiljaks jäänud ja nii ma siis tuiskasin nagu tuulispask raamatukokku. Selle asemel, et tekitada jaotusi "Diana raamatud", "Pille raamatud", "Mati raamatud" jne või vähemalt panna raamatud järjekorda põnevuse ja seikluslikkuse järgi, olid raamatukogus sellised arusaamatud alajaotused nagu "1.-3-klass", "4.-6-klass" ja nii edasi. Nii ma siis seisin seal ja maigutasin suud, sest ma ei teadnud, millises klassis neid kõige põnevamaid raamatuid loetakse.

Nojah, võtsin siis huupi esimese ettejuhtuva raamatu 7.-9. klassi õpilastele. Mahtus hästi kotti ja kuna neid seal samalt kirjanikult hulgakesi koos kükitas, siis mõtlesin, et ega need nii halvad ka ei saa olla, kui neid kogu aeg juurde trükitakse.

14-aastase isepäise ja iseseisva Julia päevikusissekanded olid väärt hinnet "rahuldav". Ta kirjutas rahast, koolist, oma lahutatud vanematest, rahast (sellest kirjutas ta palju), suveootusest, riietest (st oma ema halvast maitsest), poistest (Paksust ja Stefanist), suhtepundardest ja jõudis lõpuks isegi seksiküsimusteni.
See ei olnud tõsine raamat, aga see oli humoorikas raamat tõsiduse vaabaga. Kuigi raamatu piltide järgi võiks arvata, et see on mingi õhuline edvistamine, siis oli see üsna okei. Näiteks oli Julia isa tõeline.... khm, tõeline naistemees ja ema ostis talle asju, mida ta ise samas vanuses ei saanud. Tuleb tuttav ette?
Ma oleksin seda 14-aastasena isegi lugenud. (Märkus: Selles eas lugesin ma ainult fantaasiakirjandust, nii et see oli kiitus). Raamatus oli asjalikke mõtteid.

Tundeid omada ja tundeid välja näidata on lihtsalt kaks eri asja. Ja ma pole ainuke inimene, kellel on sellega raskusi. Meil tuleb nii palju mõttetusi õppida. Aga tunnete ja selle kohta, kuidas nendega ümber käia, ei õpetata midagi. See oleks üks õppeaine, milles teeniksin hea meelega "väga hea" välja. Aga kes seda küll õpetama peaks? Henne või Kidekihv? See oleks vast piinlik ruudus!

Ja nüüd palun tõstke käed need, kes ise päevikut peavad või on seda pidanud! 



Olgu, proovime uuesti ja nüüd palun ausalt! :)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar