Sallie lood

esmaspäev, 31. detsember 2012
Kas te olete viimasel ajal ajalehti lugenud? Õige, ärge lugegi! Pole vaja tõusta, istuge jõululauas rahus edasi ja mugige piparkooke. Mina lugesin ja näete, mis juhtus. Õudne hakkas. Lugesin ühest ajalehest erinevate (aga tarkade) inimeste soovitusi sellel aastal ilmunud raamatutest ja selgus see, mis selgub igal aastal: ma ei olnud neid raamatuid lugenud. Ma ei olnud neist raamatutest isegi kuulnud. Hullem veel: ma ei teadnud isegi kõiki neid kirjanikke. Teate, kui aus olla, siis oli lugu ikka päris hull, sest ma ei suutnud osade kirjanike nimesid isegi kokku lugeda. Pidin kohe mitu korda proovima, enne kuni õnnestus. Siis, kui mu väärikus oli juba häbi pärast põrandaprakku peitu pugenud, jõudsin ma lastekirjanduseni. Vat, nüüd ajas minu väärikus rinna kummi ja ronis praost välja. Eh, kes neid ei tunneks!

Mainiti ka ühe tülika plika muheda isa Kim Fupz Aakersoni raamatut "Sallie lood". Ma olin sellest raamatust kuulnud, aga kuna väärikus tahtis uut aastat veel väärikamana alustada, siis lugesin ta lõpuks läbi.

Alguses tundus see täielik jama. Võib-olla olid laused harjumatult pikad ja sõnad vales järjekorras, just nagu oleks raamat püüdnud mulle taani keeles juttu vesta. Lõpuks, jama küll, hakkasid mulle need kummalised lood meeldima. Need olid lustlikud, lihtsad, ootamatud ja teistmoodi.

"Sallie lood" on üks väga kurb raamat. Taanis elab üks isa, kes ei saa ühelgi õhtul rahus "Aktuaalset kaamerat" vaadata, sest tema tütar nurub sel ajal unejuttu. Kisamises ja unejuttude nurumises on see tüdruk meister ja nii ei jäägi isal muud üle, kui voodiservale istuda ja unejuttu rääkida. Ta räägib sellest, millest Loll Poiss unistab, mispärast puuksutatakse, kuidas Mänguasjadeta Vaeseke omale lelud sai, miks Tädi T´l selline nimi oli...  Maailma Ebaviisakam Poiss käitus väga hästi (vähemalt ta ei kisanud ega nurunud), ainult et...

Sellegipoolest oli ta Maailma Ebaviisakaim Poiss. Kuidas, palun? Ja-jah, seda sellepärast, et ta ei osanud valetada ja see on üsna halb. Kui nüüd näiteks tädile külla minna ja seal pakutakse mingeid kapsarulle, ja sa võib-olla ei tea, mis need on, kuid see on üks õudsamast õudsem toit, nagu ka praetud maks ja heeringad äädikaga, ja kui sulle tädi juures selliseid kapsarulle serveeritakse, siis tuleb palun väga kogu solk ära süüa, ja kui ta küsib, kas maitseb hästi, siis vastatakse "Jah, tädi" ja näiteks veel "Sa oled alati hea kokk olnud". Siis ollakse viisakas.

Praetud maks on tõesti õudne toit.
Igast jutust on vähemalt üks tegelane trüginud raamatu kaanele ja nii võidki nagu Hugo kokku loendada, et selles raamatus on üksteist juttu. Ma loodan, et igal õhtul lugu lõpetades nägi isa veel väikest osa "Aktuaalsest kaamerast". Sel juhul on see päris rõõmus raamat. Tegelikult on tore, kui keegi sulle jutte räägib või kui sa saad kellelegi jutte rääkida.

Kui lapsed on üsna väikesed, on nad tõeliselt lollid. Nad ei oska mitte midagi. Nad ei oska süüa lagritsakommi, mida on veeretatud suhkru sees, nad ei oska naela lauajupi sisse lüüa, nad ei oska isegi Miki-Hiire ajakirja lugeda. Kui neile Miki-Hiire ajakiri anda, hakkavad nad seda lutsutama - midagi nad ei oska, need väikesed lollpead.
Sellegipoolest armastavad inimesed oma väikeseid lapsi. Võib-olla sellepärast, et nad ei oska veel unejuttu nuruda, seda õpivad nad alles hiljem. See-eest saavad neist pikapeale väga head nurujad, seda tean ma juba omast käest.

 (loost "Daam, kes armastas oma poega")
 
Ma loodan, et järgmisel aastal nurute endale õhtul palju toredaid unejutte.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar