Külmavarestele

teisipäev, 4. detsember 2012
"Ärge mul siin minema lennake," saab vanaema Viiu oma kulbi kätte ja pöördub tagasi elektripliidil podisema hakanud kastruli juurde. Kui mõlemad lapsed ülal mäel, tunneb vanaema Viiu suuremat vastutust kui Liisiga kahekesi olles.
Mõne minuti pärast tuleb ta uuesti trepile. Jälle pole lapsi näha.
"Jonni! Liisi!" kontrollib vanaema Viiu olukorda.
Seekord vastatakse oja äärest.
"Te olete nagu suvelinnud," pahandab vanaema Viiu. "Vurts siia, vurts sinna. /.../"

Ma ei teagi, miks ma vastu jõule, mil päkapikud läbi paksude lumehangede sinu sussi poole rühivad, hakkasin lugema hoopis... SUVEST! Võib-olla suvel pole lihtsalt aega ja tahtmist suvest lugeda ja, olgem ausad, suvest lugemine muudab ka talve kuidagi soojemaks ja päikselisemaks.

"Suvelinnud" oli Jaan Rannapi  üks vähestest raamatutest, mida ma ei olnud veel lugenud. Kõige rohkem on mulle seni meeldinud koerad Nublu ja Torru, toonekurg Tooni ja seltsimees Sihvka. Sihvka ja Kiilikesi tarkuseterad on alati abiks, aga teinud raskemaks ankeetide täitmise ja vabal teemal koolitöö kirjutamise.

Kui Jaani uuemad raamatud on pannud mind seni vaid õlgu kehitama, siis see jutt meeldis mulle kohe väga-väga. Jaan kirjutab kaasahaaravalt nii loodusest, loomadest  kui vanema aja tegevustest. Kas sa tead, kuidas vähki urust välja meelitada?  Või mis on kartulijooks?

Jonni ja Liisi veedavad oma suved maavanaemade juures maal. Jonnil on vanaema Melli Sokuniidul, Liisi elab Sokumäel koos vanaema Viiuga vanas saunas. Viiu ja Melli on õed.
Selles raamatus ongi  Liisi ühe Sokumäe suve juhtumised. Tal on Jonniga nii palju uurimist ja tegemist. Isegi kui seigeldes võib ojja kukkuda või käbiga kogemata vastu silma saada, ei saa sellepärast rahus paigal püsida. Multifilme võiksid nad ka vaadata, aga kes siis suvel toas istub. Suvel tuleb ikka väljas ringi mütata.

Pudelipost - tema sillatruubilt kirja teele saatmas, Jonni talupurdelt saadetist välja õngitsemas. Vend vähk. Kas ta elab ikka veel samas urus? Õhulend kasevibalikuga. Üks ei jaksanud noort puud alla painutada, aga kahel läks see korda. Ning siis sai Liisi õhulennu, kui Jonni oma käed lahti laskis. Tubli kanaema Kõka, tema laste kasvatamine, tikutopsid kooreüraskitega, sõit suure poisi Priidu pakiraamil, ojaäärne kullerkupuväli.

Suvi ja päike tulid meelde ning lugedes oli muie suunurgas.

P.S Unustasin öelda, et pildid on ka väga ilusad. Need joonistas Ülle Meister.

2 köhatus(t):

Ärmaküülik ütles ...

Jaan Rannap on südamlik ja looduslähedane, tema koolilood aga mõnusalt kelmikad.
http://orissaareraamatukogu.blogspot.com/2011/09/jaan-rannap-nelja-nimega-koer.html
"Nelja nimega koer" on hoopis omalaadne - põnevik, kus kõik jaanrannapilik üheskoos olemas.

Marlin

Diana ütles ...

Huvitav oleks teada, mitmest koerast kokku Jaan oma raamatutes on kirjutanud. "Suvelindudes" oli vanaema Viiul koer Nässu, kes magas öösiti autos. Õhtul nõudis ta häälekalt, et keegi autoukse avaks ja siis sai ta masina tagaistmel uinuda.

"Nelja nimega koer" on raamat, mis meeldis mulle teistest vähem. Ei teagi, mis minu jaoks puudu jäi või liiast oli. Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi... ja neid teiste arvamusi on alati tore lugeda :).

Postita kommentaar