Fantaasia on ohus

kolmapäev, 7. november 2012
Raamat oli kaldu, nõnda et oli võimalik näha selle kaasi. Raamatul olid vasekarva kaaned ja nagu Lapsemeelse Valitsejanna medaljonil, võis ka raamatukaanel näha kaht madu, kes teineteisel suuga sabast kinni hoidsid ja ovaali moodustasid. Ja selles ovaalis oli pealkiri:
Ilma lõputa lugu

Bastiani mõtted läksid sassi. See oli ju ometi täpselt seesama raamat, mida ta parajasti luges! Ta uuris raamatut. Jah, polnud mingit kahtlust, et räägiti raamatust, mis oli tal käes. Aga kuidas sai raamat iseenda sees olla?

Saksa kirjaniku Michael Ende raamat "Ilma lõputa lugu" on haarav, põnev ja mõistatuslik jutt. Juba esimese peatüki esimesi sõnu lugema asudes pidin ennast kokku võtma, sest hajevil olles oli raske sõnu välja veerida.

Bastian Balthasar Bux on pontsakas prillidega poiss, keda koolis narritakse. Ühel päeval näppab ta antikvariaadist raamatu pealkirjaga "Ilma lõputa lugu", lukustab ennast koolimaja pööningule, istub rätsepaistes vanadele võimlemismattidele ja asub ahnelt lugema. Seda lugu ja selle loo lugemist saame meiegi kõik raamatust lugeda. Lapsemeelse Valitsejanna haigestumise tõttu on terve Fantaasiamaailm hädaohus ja ainult noor rohenahk Atreju saab valitseja tõve vastu rohtu leida. Selle jaoks peab noormees ette võtma pika ja ohtliku rännaku, kaelas AURIIN ja saatjaks õnnedraakon Vuhhur.

Mida rohkem Bastian loeb, seda rohkem haarab teda kriipiv ja õudne tunne, et temagi on osa loost. Kas ei kuulnud Atreju kuristiku juures just tema ehmunud karjatust?
Lõpuks haarab Fantaasia Bastiani endasse ja kannab ta maagilisele teekonnale läbi Värvide Kõrbe Goabi, sõdade ja Vana Valitseja linna.

/.../ Ta ei tahtnud sellega kunagi leppida, et elu peab olema nii hall ja üksluine, ilma saladuste ja imedeta, nagu väitsid kõik need, kes ütlesid: mis parata, elu on juba selline!

Ei mingit leppimist! Kuigi lõputa lugu raamatus jõudis lugedes lõpule, jäid minu mõtted ekslema pimedasse kaevandusse, kuhu olid ladestunud unustatud unenäod.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar