Ükskord ennemuistsel ajal

teisipäev, 16. oktoober 2012
"Ma olen otsustanud minna õnne otsima," teatas hiljuti seitsmeteistkümneseks saanud Jack ühel hommikul oma perele.
Perekond jäi teda ammuli sui vahtima.
"Kavatsen minna laia ilma," jätkas Jack kiiruga. "Tahaksin näha, mida maailmal mulle pakkuda on, ja jõuda selgusele, mida mul vastu on anda."
"Lähed oma lugusid vestma?" küsis isa.
Jack noogutas. "Jah, jutustan oma lugusid."
"Ja kogu maailm ootab?"
Jack kõhkles. Kas isa narris teda? "Ootab või mitte," sõnas ta, "aga maailm kuuleb mu lugusid."

/7. peatüki algusest/

Ükskord ennemuistsel ajal elas suure-suure ookeani taga keegi mees nimega Edward Myers. Räägitakse, et ta kirjutas lugusid (kui ta surnud pole, ma olen üsna kindel, et ei ole, siis kirjutab ta neid tänapäevani). Ühel päeval istus ta niheledes toolil ja vaatas enda ees olevat valget paberit (või tühja ekraani, kuidas soovite). Millest seekord kirjutada? Kui ta oli juba nii kaua istunud, et tema auväärt perekond arvas, et ta on kas lamatised saanud või tukkuma jäänud (pigem kahtlustasid nad viimast), siis ajas ta ühtäkki selja sirgu ja asus hoogsalt kirjutama. Ta kirjutas päevad ja ööd. Tema kirjutamisest võiks pikalt kirjutada, aga sellest räägin ma mõni teine kord. Lõpuks tõusis ta toolilt, sirutas selga ja teatas uhkelt: "Valmis!". Sõnum levis üle terve riigi. Valmis, raamat on valmis! Sugulased ja tuttavad kogunesid ta ümber. "Millest? Oh, millest see räägib?" küsisid nad lipitsevalt. Edward tegi kavala näo pähe ja vaikis. "Ole nüüd, palun ütle meile!" lunisid kõik. Edward kutsus nad käeviipega armulikult ligemale ja sosistas siis : "Juttudest. See on raamat juttudest." Koosviibinud vaatasid tükk aega talle juhmilt otsa, kuni keegi julgem tagareast kohmetult küsis: "Aga millest need jutud on?". Edward oli solvunud. "Mis mõttes millest? Ma ütlesin teile, et see raamat on juttudest. Lugege ise!" Ta lõi vihaselt oma raamatu lauale, marssis töötuppa, lukustas enda järel ukse ja istus taas toolile. Nüüd kirjutab ta sellise loo, et... et....

Kui Edwardi raamat "Jutuvestja" oli juba paar aastat laual lebanud, leidsin selle mina. Võtsin selle kätte, pühkisin tolmust puhtaks ja asusin lugema. 
Raamat jutustab jutustamises: sellest, kui oluline on jutte rääkida, alati aus oma lugudes olla, juttude mõjust maailmale (nii heas kui halvas mõttes) ja seda kõike läbi muinasjutu. 
Jack on tavaline talupoiss, kes on alati rääkinud oma perekonnale lugusid. Tema lood toovad kergendust rasketel aegadel. Kui Jack saab 17-aastaseks otsustab ta minna maailma (Sundari kuningriigi pealinna) oma õnne otsima, sest seda ometigi tema eas noormehed lugudes alati teevad. Teekonnal tuleb ette raskusi, aga tänu kaaslaste abile suudab ta need ületada. Tema relv pole mõõk, tema relvaks ja ka palsamiks on lood, mida ta jutustab. On printsess (Stelinda), on kurjus (mustkunstnik Zephyrio ja ärahellitatud prints Yoss), on truu sõber (Jutulind). Lõpp on õnnelik, aga veidi harjumatu.

Minu jaoks ei olnud see põnev raamat, aga see oli harivalt huvitav. Mulle meeldis jutuliselt lugeda juttude väest ja pean ka teisi tulevasi lugejaid (teid?) ette hoiatama, et selle raamatu kõrvalnähuks on soov hakata ise jutte vestma.

Mine nüüd. Maailm ootab sind.

Sellest raamatust on kirjutatud Lastekas.ee lehel.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar