Lärmisepa tänava Lota

esmaspäev, 22. oktoober 2012
Me läksime koju ja Anna-Klaara jagas kõik korjatud maasikad meie vahel täpselt ära. Ehkki Anna-Klaara ise sai endale kõige suuremad ja punasemad. Tote ja Lota istusid verandale maasikaid sööma. Siis me kuulsime Totet nutmas. Tädi Kaisa pistis pea välja ja küsis: "Miks see Tote nutab?" "Ta nutab sellepärast, et ma ei anna talle oma maasikaid maitsta," ütles Lota. "Kas ta enda maasikad on juba otsas?" küsis tädi Kaisa. "Jah," kostis Lota. "Nad on täiesti otsas. Ja ta nuttis siis ka, kui ma neid sõin."

Astrid Lindgren´i raamat "Lärmisepa tänava Lota" kuulub minu lemmikute hulka juba ammusest ajast. Juba algklassides lugesin ma seda kolm-neli korda. Nüüd, kus Lärmisepa Lota lugemisest on möödunud aastaid, otsustasin taaskord selle raamatu ette võtta. Ja teate mis ... see raamat meeldib mulle endiselt. See on naljakas,  kergesti arusaadav ja põnev.

Joonas, Miia-Maria ja Lota elavad väikeses majas Lärmisepa tänaval. Kui Joonas ja Miia on täiesti tavalised lapsed, siis Lota kohta ütleb isa ikka, et ta on jonnakas nagu vana kits. Seda seeepärast, et kui Lotale jonn peale tuleb, siis jonnib ta nii, et terve küla kajab. Ja seda teeb ta nii kaua kuni oma tahtmise saab. Lota ise aga arvab, et ta oskab nii paljusid asju, et võiks öelda: ta saab kõigega hakkama... seetõttu juhtub temaga ka igasuguseid sekeldusi... ühekorra lõikus ta suurest vihast oma kampsuni lõhki ja kolis kodunt minema, teine kord kaotas aga metsa oma mõmmi ära (tegelikult oli see siga). Ja siis oli kisa kui palju.

Aga ega Lota siis kogu aeg ka jonni ja pahandusi tee, vahest juhtub temaga hoopis naljakaid äpardusi. Näiteks ronis ta ühel vihmasel päeval paljajalu sõnniku hunniku otsa, et kiiremini pikemaks kasvada. Kas see tal ka õnnestus, saate juba ise lugeda.

Raamatus ootab teid ees veel palju põnevaid juhtumisi. Kõigest ma teile siin rääkida ei saa, sest muidu ei oleks enam põnev. Võin vaid kinnitada, et Lotaga koos teil igav juba ei hakka.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar