Armastusega fännidelt

teisipäev, 23. oktoober 2012
Vaatasin lennukiaknast välja ja nägin, milline imeline maastik seal all laiub. Palju rohelust, pisikesed punaste katustega majad, järved, saarekesed... See oli just nagu mõnes Astrid Lidgreni raamatus. Mõelda, kusagil siin, sellel maal, elavad kolm kõige fantastilisemat ja andekamat inimest, keda üldse võis endale ette kujutada. Ja minul, Lisannil, on au veeta nende seltsis peaaegu kolm nädalat! Meeletu rõõm ja ootusärevus täitsid mind üleni ja ma tundsin, et ei jõua tänast õhtut kuidagi ära oodata. Sellest pidi tulema parim suvi mu elus. Olin selles täiesti veendunud!

(nii algaski Lisanni tuur)

"Armastusega fännidelt", mille autoriks on Ketlin Priilinn, on huvitava teemaga raamat. See on raamat fännidest ja fännidele, fänlusest ja fännimisest. Ma ei julgenud seda alguses kätte võttagi, sest kartsin pettuda. Fänniks olemine on midagi isiklikku, lõpuni lahti seletamatut. Olles ise olnud 13 aastat ühe laulja tulihingeline fänn, tean ma, et seda tunnet, seda eufooriat, mis valdab nähes enda jaoks nii olulist inimest laval (nii lähedal ja samas nii kaugel), seda ei saagi sõnadesse panna. Isegi meie rikas eesti keel on sellistel hetkedel vaene.

Raamatu peategelast 18-aastast Lisanni võib kadestada. Olles oodanud 7 aastat saab teoks tema suur unistus: näha Rootsi bändi Dreamblue live´s. Tallinnas? Jah, Eestis muidugi ka, aga peale selle veel 12 teises linnas (8 välisriigis).
Oma rännakul kohtub ta kaasfännidega ja satub mitmesugustesse sekeldustesse. Küll pureb teda Xanderi koer, küll kahtlustatakse teda narkootikumite omamises. Kõik pole nii päikseline nagu ta unistustes, aga raskused teevad teda tugevamaks.

Mulle meeldis raamatu algus, aga lõpp hakkas ära vajuma. Kontsertide kirjeldused olid vahel napid ja seetõttu läks mul peas täiesti sassi, mis kuskil riigis/linnas juhtus ja kellega Lisann seal kohtus (või siis ei kohtunud). Taanis ja Norras veedetud aega mainiti möödaminnes. Kui Lisann ja (ekspertfänn) Hans hakkasid arutama juba selle üle, kes kellega käib ja kes kui palju joob, hakkas mul üldse igav.

Minu jaoks jäi lugu lahjaks ja oli kohati läila, aga, nojah, mulle sellises stiilis raamatud enamasti ei istugi. Küll oli jutus lõike, mis olid nii ehedad, et hakka või kahtlustama, et keegi käis minu mälestustes sobramas. Neid tundeid ja neid mõtteid olen minagi mõelnud. Ja mitte ainult mina, kõik tulihingelised fännid.
Kas te teate, millest ma räägin?

0 köhatus(t):

Postita kommentaar