Kiigu ja loe koos Mamma Muuga

esmaspäev, 28. oktoober 2013
Rootsis laste ja täiskasvanute südamed võitnud Jujja ja Tomas Wieslander'i lood Mamma Muust on vallutanud ka minu südame. Need on lihtsalt võrratud raamatud.

Mamma Muu on üks eriline lehm, kes lisaks tavalisele rohu söömisele ja piima andmisele tegeleb veel palju muuga. Millega üks lehm veel tegeleda  võiks? Lugemisega, vaevalt küll... või siiski. Mamma Muu puhul ei saa kunagi milleski kindel olla, sest talle meeldib teha kõike, mida inimesedki teevad - lugeda, jalgrattaga sõita, kiikuda, ehitada, sünnipäeva pidada ja isegi uisutada. Tema sõber Vares ei suuda uskuda, et üks lehm võiks midagi sellist teha. See käib tal üle mõistuse. Iga kord, kui Mamma Muul Varese arvates midagi uskumatut käsil oli, ütles ta "No anna sulge!"

Mamma Muu lood on lustakad ja humoorikad, tekitavad ootusärevust, need meeldivad nii suurtele kui väikestele. Lugusid saadavad pildid, mis räägivad enda eest. Mul ei jätku selleks piisavalt sõnu, et neid raamatuid kiita. Seega ei hakka ma rohkem vaeva nägema ja lihtsalt soovitan teil seda ise lugeda... ainult nii saavad need raamatud vargsi ka teie südamesse pugeda.

Nüüdseks on eesti keeles ilmunud juba 5 raamatut Mamma Muu lugusid. Mina olen jõudnud lugeda neist kolme.

 "Mamma Muu kiigub" -  Et mitte hoogu sattuda ja teile kogu raamatu sisu ära rääkida, kirjutasin välja lõigukesed raamatutest. Need kõnelevad juba enda eest.

 "Sina, Mamma Muu, oled lehm," lausus Vares. "LEHMAD EI KIIGU." 
"Jah, just nimelt," nõustus Mamma Muu. "Kas sul pole kahju lehmadest, kes iial kiikuda ei saa?"
"Või kahju!" turtsus Vares. "Kraaks! Lehmad söövad karjamaal rohtu. Ja siis lesivad maas ja mäletsevad ja vahivad niisama ringi.
Ning pärast lähevad nad lauta ja neid lüpstakse. Vaat niisugune elu neile meeldib."
"Minule mitte," vaidles Mamma Muu. "Olen lehm, kes sööb rohtu, kuid teeb ka kõike muud."


"Mamma Muu loeb"

Oli sügis. Kõik lehmad olid kodus laudas. Kõik peale Mamma Muu. Teama veetis aega linnas raamatukogus koos oma talu laste Väikevenna ja Liinaga. Mamma Muu uuris aabitsat. "MM ja UU ja UU. Kokku tuleb MUU," veeris ta. 
"Tubli Mamma Muu," kiitis Liina. " Sa õpid ju varsti lugema!"




"Mamma Muu ehitab"
 
"Sina Mamma Muu, oled lehm. Ütle minu järel: ma olen lehm. Lehmad ei roni puu otsa ega ehita onne. Korda!"
"Ma toon nüüd haamri ja naelad," vastas Mamma Muu. 

Veel on ilmunud:
"Mamma Muu koristab" ja  "Mamma Muu saab haiget"

Need on tõesti head raamatud. Soovitan soojalt (ärge raamatut siiski soojendama hakake, katsuge muidu hakkama saada, vastasel juhul ei ole teistel enam midagi lugeda), saate ühe suurepärase lugemiselamuse võrra rikkamaks.

 /22. september 2012/

Nüüd õnnestus mul raamatukogust kätte saada ka "Mamma Muu koristab." See on sama lustakas ja humoorikas kui teised osadki. Selles raamatus hakkavad Mamma Muu ja vares lauta koristama.

"Kraaks!" hüüdis Vares. "Seda lauta? Selle lauda koristan ma viie sekundiga."
"Ära räägi," ei uskunud Mamma Muu. "Mismoodi?"
"Viie sekundi pärast ei näe sa terves laudas mitte üht prahikübet. Kas oled valmis?"
"Muu, hea küll. Korista siis pealegi."
"Üks! Kaks! Kolm! Neli ja ...viis!" luges Vares.
KLÕPS.



Mis juhtus peale klõpsu? Lugege ja saate teada.

/21. oktoober 2012/

"Mamma Muu saab haiget" jätkab lugude sarja väärikalt. Vahel juhtub mõne sarja puhul nii, et esimesed osad on väga head, aga viimased ei ole enam nii head...vajuvad kuidagi ära. Aga Mamma Muu lugude kohta see õnneks ei kehti. Humoorikust ja lusti jätkub ka sellesse raamatusse.
Selles raamatus saab Mamma muu haiget (nagu ka pealkiri ütleb).

"...Mamma Muu! Sa oled ju näost täitsa roheline! Mis hirmsa tõve sa nüüd  oled endale külge saanud?!"
"Limps, muu, see mõjus muhule väga hästi...siis sulas karbi sisu üles ja sealt hakkas maitsvat vedelikku nõrguma."

Kuidas tekkis Mamma Muul muhk ja mis see roheline vedelik tegelikult oli peate ise välja uurima.

/18. aprill 2013 /

"Mamma Muu laseb liugu"

Seekord näeb Mamma Muu, kuidas lapsed mööda liumäge alla vette lasevad. Ja tundes juba Mamma Muud, siis otse loomulikult tahab tema ka kõike seda teha, mis lapsedki. See on ju nii põnev.

„Lase allaaaa!“ karjus Vares.

„Jah, Vares. Muu… varsti.“

„NÜÜÜÜD!“ kisendas Vares.

Mamma Muu libistas end jälle pisut allapoole. Nüüd istus ta, tagumised jalad ette sirutatud ja saba selja taga sirge. Ta ei pigistanud silmi kinni. „MUU!“ Üks, kaks ja kooolm…“ ta kõigutas sarvi. „AMMUUU, MA LASEN LIUGUUUU!“

Üle järve kostis kohutavat mürinat ja kummalist plekikolinat. Mamma Muu libises valju plartsatusega vette. Ta puhkes laginal naerma.

Pärast alla laskmist ei olnud aga liumägi sugugi endine, mis sellega juhtus ja kuidas see taas endiseks sai?

/ 25.oktoober 2013 /

"Mamma Muu ja vares"

Selles Mamma Muu raamatus on kokku 12 lugu, milles üks on põnevam kui teine. Minu õelaste lemmikuks kujunesid raamatu kaks esimest lugu, kus Mamma Muu jalgrattaga sõitis ja sukeldus. Nende juttude puhul oli loo lõpuni raske jõuda, sest õelaste naer ei tahtnud ega tahtnud lõppeda ja katsu siis ise tõsiseks jääda, kui teised su kõrval naeravad. Igatahes nalja sai palju.


Jalgratas kolises ja plärises, lehmakell helises. 
Oksad ragisesid ja pragisesid, kivid põntsusid ja mürtsusid. Vares kraaksus ja lehvitas tiibu, ta ähkis ja puhkis nagu ennegi. Nüüd aga kostis ka kummipükste krudinat.
"Lehmal on kummipüksid jalas! Ma saan kreepsu. Mida inimesed ometi arvavad!" torises Vares.
"Kui mina end küljele kallutan, kaldub jalgratas samuti," pani Mamma Muu tähele.

Selles raamatus jõuab Mamma Muu veel lisaks kalal käia, tantsida ja isegi Santa Muciat laulda. Mis temaga nendes lugudes juhtub uuri juba ise välja.

"Mamma Muu ronib puu otsa"

Lisaks puu otsa ronimisele saab Mamma Muu teada, mis on tõeline vihm, käib päikese loojangut vaatamas ja rajab lehm-loomaaia.  Sellesse raamatusse koondatud 10 loost kõige vaimukam oli minu jaoks lugu sellest, kuidas Mamma Muu loomi mängib. Kujutage nüüd ette pilti, kuidas lehm lebab kõhuli põrandal ajab koonu pikalt ette ja siis hakkab vingerdama nagu uss, ajades veel aeg-ajalt keelt suust välja. Päris koomiline vaatepilt või mis ?


Mamma muu lamas kõhuli põrandal, esijalad külgedel. „Kraaks! Mida sa teed, Mamma Muu?“ „Ma leban niimoodi kõhuli ja sirutan koonu nõnda kaugele välja kui ulatan. Siis lasen sarved longu, nii kuidas suuda, ja lükkan saba täiesti sirgu. Kas tead, kes ma siis mängult olen?“ küsis lehm. Vares põrnitses Mamma Muud. „Ee… lehm, kes on peast segi?“ Ma olen madu, Vares!“ „Madu? Ma saan kreepsu!“Mamma Muu vingerdas pisut lauda põrandal. See ei olnud sugugi lihtne. „ära karda, Vares. Ma ei ole mürgine.“ „Mürgine lehm? Tere hommikust,“ pomises Vares ja pööritas silmi.

Lõbusat lugemist ja uute Mamma Muu lugude ootamist.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar