Mina, emme ja teised

esmaspäev, 23. juuli 2012
Vanaisaga on mul samuti segased lood. Mul justkui oleks vanaisa, aga nagu ei oleks ka. Asi on selles, et ta läks vanaemast lahku. Juba paari aasta eest. Vanaema räägib seda ikka emmele. Ja mina juhtun ikka pealt kuulma. Kuidas vanaisa oli leidnud endale kena tibi. Missivõistlustelt või kuskohast. Ja nüüd elab sellega. Alguses ei saanud ma aru. Et kuidas vanaisa võis vanaema välja vahetada. Mingi kanapoja vastu. Kuigi need on tõesti armsad. Olen neid ju pildi pealt näinud. Aga siis olin ma veel väike. Nüüd ma tean. Et tibu ja tibi ei olegi üks ja seesama.

Pean kohe alguses ära mainima, et Henno Käo raamat "Mina, emme ja teised" mahub minu lemmikraamatute nimistusse. Olen vaimustuses.

Jasper Rufus on esimese klassi poiss. Talle endale see nimi väga ei meeldi. Nii et kutsugem teda Jassiks. Nagu teeb ta ise, emme ja kõik teised. Nimi on ainult üks Jassi muredest. Tal neid jagub. Näiteks see, et tal ei ole isa. Välja arvatud kõik need isad, kelle ta on oma blokki joonistanud. Sest talle meeldib joonistada. Ja üldse, kuidas on võimalik ära kaotada nii suurt asja nagu isa?

Aga tal on selle eest ema ja vanaema ja salasõber Rambo ja... Ja selline mure, et klassi pahad poisid teda togivad ja asju ära võtavad. Aga sellest pole midagi, sest Jass leiab kõigele lahenduse. Ka külm kaerahelbepuder saab söödud. Lõpuks. Ja makaronid intri moodi on ta lemmiktoit. Ainult emme ja vanaema ei tee seda talle kunagi. Seda tegi ainult vanaisa, enne kui ta tibiga jalga lasi. Peale seda pole teda palju näha olnud. Ja et te teaksite: tibil ja tibul ei ole palju ühist. Kuigi seda võiks esmapilgul arvata.

Internetis natuke tuhnides (loe: guugeldades) leidsin positiivset vastukaja. 9-aastane Elina soovitab Tallinna Keskraamatukogu lastelehel Sassi toimetamistest lugeda, sest seal on natuke põnevust ja see on naljakas.
Mare Müürsepp  on Õpetajate Lehes seda kirjeldanud kui ootamatut, tõsielulist ja siirast raamatut, kus Jass lahendab asju omaenese reeglite järgi.
Mul ei jää muud üle, kui agaralt kaasa noogutada ja lisada, et minu meelest on see üks väga-väga eriline ja lahe raamat. Minu 10-aastasele väikesele vennale meeldis. Ta ise ütles ja ma kuulsin küll, kuidas ta teises toas raamatut lugedes naeris.

See on poisteraamat, mida loevad hea meelega ka tüdrukud. Loe ise, anna sõpradele, emale, isale (juhul kui sul on õnn isa omada) ja õdedele-vendadele.

Mis sa siin veel loed ja ringi vahid? Vutt-vutt raamatukokku!

/Sellest raamatust kirjutas Liisi, juttu silus Diana (mina)/

0 köhatus(t):

Postita kommentaar