Lugu pöialpoisist, kotkast ja sitikast

teisipäev, 10. juuli 2012
Ilm on suur ja mina väike,
ilm on siiski minu sees.
Kodu suur ja süda väike -
kodu siiski südames!

Uhab vihm või sähvib äike -
armastust ei kustuta,
armastus on nagu päike,
ajab pilved minema

Ema silitavad käega
armastuse sütitas,
kodu niidu, metsa, mäega
igatsuseks süvendas.

Köidik köidab, kett mind seob,
ahel hoiab kinni käe -
igatsusest puruks leob
andes mulle imeväe.

...laulis pöialpoiss kui kääbused teda hukata tahtsid. Ärge muretsege, pöialpoissi siiski surma ei saadetud, sest mis muinasjutt see ilma kangelaseta ikka on.

Elari Kuusi (Elari Kuusik) kirjutatud jutt "Lugu pöialpoisist, kotkast ja sitikast" võitis 1936. aastal mainekal kirjastuse Loodus lastekirjanduse võistlusel auhinna. 2003. aastal ilmus see raamat uuesti, et ka meil (teil, nendel ja eriti sinul) oleks võimalik seda vana aja lasteraamatut lugeda. Pildidki on tollasest ajast: Richard Kiviti joonistatud.

Lugu ise jutustab pöialpoisist, kes läheb ilma avastama. Rännu põhjuseks on ahne peremees ja lammas. Alguses läheb pöialpoiss õhuriiki kaema. Ta leiab sealt palju halba, aga ka kotkapojast sõbra, kellega koos satub vareste juurde orjaks. Siis tuleb palju-palju seiklusi ja kõik lõppeb muinasjutule kohaselt: õnnelikult. Täpsemalt tuleb igaühel juba ise lugeda. Mõnda kohta lugedes hakkas küll õudne, aga eks vanal ajal olidki teistsugused muinasjutud.

/Sellest raamatust kirjutas Liisi, vead parandas ja lauseid kohendas Diana (mina)/

0 köhatus(t):

Postita kommentaar