Kui und ei tule ega tule

kolmapäev, 18. juuli 2012
Pakkisin oma elu kohvrisse ja kolisin suveks riiki, kus mägesid on nii palju, et nende kokkulugemiseks jääb isegi varvastest väheseks ja päike käib palju rohkem külas kui Eestis.

Kuna ma ühtegi eestikeelset raamatut kohvrisse pressida ei suutnud, otsustasin, et mõnda aega raamatutest ei kirjuta. Kas poleks õel kirjutada raamatutest, mida teie lugeda ei saa?

Tunnistan ausalt, et alguses oli see raske, aga ajapikku harjusin ära. Lugesin raamatu läbi (enamasti ingliskeelse), tegin enda jaoks märkmeid ja panin uue sõbra riiulisse tagasi.

Ühel päeval juhtus midagi täiesti ootamatut. Mind jäeti kümneks minutiks ühte ruumi  omapead ja ma avastasin nurgast kasti ingliskeelsete lasteraamatutega. Sealt kastist ma Ayano Imai  raamatu "The 108th sheep" (108. lammas) välja kookisingi ja seda lehitsema asusin.
Säh, sulle lubadustest kinnipidamist! Mõni loetud raamat jääb nii hinge peale, et näpud kohe sügelevad sellest kirjutama. Paar päeva pidasin vapralt vastu, aga siis murdusin.

"The 108th sheep" on lühike ja südamlik pildiline jutt Nimitzist, kellel ei tule õhtul und. Tüdruk hakkab lambaid lugema, aga kui ta 108-ni jõuab, kostub mürtsatus, aga lammast ei ilmu. Mis küll juhtus 108. lambaga?

See raamat köitis peale toreda jutu oma (väga) kaunite piltidega. Pimestava värvikirevuse asemel oli paberil musta-valge-kollastes värvitoonides omapärased joonistused. Selliseid pilte võibki jääda lummatult vaatama.

Sama kirjaniku raamatutest on interneti sirvitavad "Chester"  ja "Puss & Boots" (mõlemad inglise keeles).
"The 108th sheep" ja "Chester" on olemas (vähemalt) Eesti Lastekirjanduse Keskuse raamatukogus.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar