Kaka ja kevad

pühapäev, 22. juuli 2012
"Aga söögitädi polnud Villu varem kunagi näinud. Ta mõtles sellel sõna üle pikalt järele. Söögitädi - mida see pidi tähendama. Mängukoer tähendas koera, kellega mängiti. Kas siis söögitädi oli söömiseks? Vaevalt. Pigem tähendas söögitädi sellist tädi, kelle töö on ära süüa koka valimistatud toit!"
[lõik jutust Villu ja söögitädi]

Selles raamatus on lustakad lood lastele asjadest, millest harva kirjutatakse kuid millega me igapäevaeselt ikka ja jälle kokku puutume nt: kinnas, näts, sokid, kaka ja muu.

Lugu Kakast ja kevadest räägib sõna otseses mõttes kakast, mille koer pargi teele pärast mõningat kükitamist maha jättis. Varblane hoiatas teda tee peal varitsevatest ohtudest ja kaka kolis põõsa alla ja ehitas endale maja.

Tasapisi saabus sügis ja siis tuli talv. Kaka majake jäi lume alla. Seal oli soe ja hubane, kaka jäi uniseks ning magas palju.
Kevadel sulas kaka lume alt välja. Ta ringutas ja võimles päikese käes. Kaka oli talve jooksul üleni valgeks läinud, aga tuju oli tal endiselt hea. Õhk oli nii värske ja kõikjal tärkasid esimesed lilled. Ja oh imet — üks võilill pistis oma nina mullast välja just tema majakese kõrval!
“Tere!” ütles ta peenikese häälega. “Kas ma tohin siin õitseda? Ega ma ei sega teid?”
“Sugugi mitte!” vastas kaka võlutult. “Te olete nii ilus!”
“Oh, mis te nüüd!” punastas võilill. “Ma olen täitsa tavaline.”
“Üldsegi mitte!” hüüdis kaka. “Uskuge mind — ma olen siin elanud juba terve aasta, aga nii kollast ja käharat võilille pole varem näinud! Teate mis — tulge mulle naiseks!”

Võilill punastas uuesti, aga oli nõus. Kohe peeti ka pulmad. Kaka ja võilill hakkasid koos elama. Nad armastasid teineteist väga ja kallistasid iga päev mitu korda, palju rohkem kui varblased.

Kunagi ei või teada, kus kellegi jaoks peitub õnn. Kaka jaoks oli see ilus võilill.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar