Tiivasirutus

reede, 15. juuni 2012
"Kas sa täna tööle ei lähegi?" See oli hommikul, tinaraskel unetunnil. "Üks su sõber vilistab väljas." "Aah! Ei lähe... Pole aega." "Henn! Mis sa ometi ajad? Pole aega tööle minna? Tule nüüd üles ja võta piima-leiba!" Ei mingit vastust. Ja siis äkki: "Vilistab? Kas Ott ootab mind?" Tekk lendas põrandale ja paari sammuga oli unine kogu akna juures. "Ott!" "Egas neil pole aega oodata," pomises ema teise tunnetele kaasa elades. "Tuleb minna. Ott tõmbab ju lõõtsa. Pean temaga kokku leppima." "Mis lõõtsast sa räägid?" Ema käsi kohkus ukselingi külge. (Ta oli juba väljumas.) "Ah, sa ei tea ju mis mul teha tuleb. Mul on nüüd tähtsaid asju ajada."


Kas olete kunagi mõelnud mida tegid teievanused noored umbes 50 aastat tagasi? Millised probleemid neil olid ja kuidas nad oma vaba aega veetsid? - Kõigest sellest saab aimu Villem Grossi raamatust "Tiivasirutus."

 Hoolimata sellest, et tegemist on enam kui 50 aastat tagasi kirjutatud raamatuga, on see kirjutatud vägagi noortepäraselt. Keskendutakse nende omavahelistele suhetele. Juttu tuleb kiusamistest ja armumistest. Viimati nimetatuid tuleb ka tänapäeva elus korduvalt ette. Esimene armastus, mis  hinge sügava jälje jätab ja alatiseks meelde jääb. Kogu tegevus ja suhted toimuvad kooli taustal... Jah, ma tean, et tegin nüüd ühe suure patu ja mainisin suvevaheajal teemat, mida ei tohiks mainida, aga ma ei saanud kuidagi teisiti. Kujutage ette, et seda sõna seal ei eksisteeri.

Mina soovitaksin seda raamatut lugeda  põhikooli lõpus või gümnaasiumis, kui ajaloost rohkem teatakse, sest see aitab mõista selle raamatu sündmusi.

Aga selle, mis tähtsaid asju  Hennul nüüd ajada oli ja mis lõõtsast ta rääkis, peate huvi korral ise järgi uurima.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar