Liblika lein

esmaspäev, 25. juuni 2012
/.../ iga inimene, kelle oma ellu laseme, iga inimene, kes võtab õiguse me elust läbi kihutada, saab meist ühe tüki. Inimene on nagu pusle. Terviklikku pilti on ilus vaadata, aga puuduvate tükkidega puslega pole suurt midagi peale hakata. Selleks, et anda tükke, aga ikkagi koos püsida, tuleb teada, kus need tükid asuvad. Nad tuleb enda lähedal hoida. Ja kui mõni inimene arvab end tohtivat selle tükiga jalga lasta, on inimene katki. Me võime puuduvale kohale igasugu asju asetada või katta selle näiteks lillevaasiga, aga hinge koha pealt vaadates ei saa üks inimene teist kunagi asendada.
/lk 138/

Kristiine Kurema noorteromaan "Liblika lein" on õnnistus neile, kes ei armasta pikki kirjeldusi. Peatükid on lühikesed ja dialooge palju.

Raamatu peategelane on abituuriumis (hiljem ülikoolis) õppiv Miia, kes kaotab ühel päeval olulise tüki oma elust ning peab katkisena edasi elama.
Kui lühidalt öelda, millest see raamat räägib, siis on selleks armastus. Lapsepõlvesõprade Miia ja Martini vaheline (segane) armastus, õearmastus, kodutu Helmuti eluarmastus, vanemaarmastus...

Mõni episood tundus klišeelik ja/või ebareaalne ning leina kogunes 202 lehekülje peale liialt, aga üldmulje oli hea (st mulle meeldis).

P.S Alapeatükkide pealkirjad olid väga sügavamõttelised. Igaüks hülgab oma elus kellegi, ka selle, keda süda igavesti tagasi ootab.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar