Kaks päikest

teisipäev, 19. juuni 2012
Jaan Kaplinski muinasjutukogumik "Kaks päikest" sisaldab muinasjutte nii Eestist kui ka kaugetelt rahvastelt, näiteks Uus-Gineast, Venezuelast ja Brasiiliast.

Kui enamasti lõppevad muinasjutud õnnelikult ja nendes võidab hea alati kurja, siis selles raamatus tuleb ette ka õnnetute lõppudega lugusid. Neid on seal siiski vaid mõned üksikud.

Selle raamatu teeb eriliseks suur kiri. Suure kirjaga raamatuid on ju poole lihtsam lugeda ja võin teile oma kogemusest öelda, et need saavad ka väga kiiresti läbi. Igati sobilik on see raamat näiteks tõrksale lugejale või  neile, kes kehva nägemise tõttu väiksemat kirja lihtsalt enam ei näe.

Lõpetuseks aga jutustan teile sealt raamatust ühe loo.

Sammuv puu
Ükskord mängis üks väike poiss jõe ääres, kui äkki nägi, kuidas hiigelsuur puu liigub aeglasel sammul jõe poole. Poiss ehmatas ja jooksis koju. Ta rääkis, mida ta oli näinud. Mehed kogunesid kokku ja arutasid, mida teha. Puu otsustati enne maha raiuda, kui see jõeni jõuab ja nende majad kõik maha tallub. Appi kutsuti ka teise küla mehed  ja koos asuti puu juuri raiuma. Mehed nägid kolm päeva vaeva enne kui puu kõikuma hakkas ja suure mürtsuga maha kukkus. Selleks ajaks oli puu aga peaaegu külaservani jõudnud. Puu kõikumise ajal kukkusid tema okstelt viljad. Nendest, mis merre kukkusid, said merekalad, nendest, mis jõkke kukkusid said jõekalad. Nii pääseski küla ja tekkisid kalad. Kui see väike poiss ei oleks jõe ääres mänginud ja sammuvat puud märganud, ei oleks enam seda küla ega kalu, keda püüda. [Uus-Ginea paapuad]

0 köhatus(t):

Postita kommentaar