Alice imedemaal

esmaspäev, 5. märts 2012

Valge küülik jookseb mööda ja pomiseb: " Oi heldeke, oi heldeke, ma jään hiljaks!" ja võtab vestitaskust kella, et vaadata, mis see näitab. Alice on segaduses, sest see ei tundugi talle nii väga imelik. See näib kuidagi loomulik. aga ta aimab, et teoksil on midagi hoopis iseäralikku. Ta jookseb valgele loomale uudishimulikult järele, pressib end küülikuauku - ja satub vupsti alla imedemaale.

Mulle tundub, et Lewis Carrolli " Alice imedemaal" on raamat, mis kedagi ükskõikseks ei jäta. See kas meeldib või mitte. Mina kuulun paraku sinna teise rühma, kellele see raamat ei meeldi.

Raamatus on segunenud reaalne elu ja fantaasia, mis ei ole sugugi halb. Kuid minu jaoks on seda fantaasiat ühekorraga kuidagi liiga palju. Samuti häirib mind selle raamatu juures tegevuse kiire muutus. See teeb jälgimise raskemaks. Teksti peab süvenenult lugema, et aru saada, mis nüüd toimuma hakkab.

Vaadates raamatut teise mätta otsast ehk kui mulle see raamat meeldiks...

meeldiks mulle imedemaa kõikvõimalikud muutused. See, kui ma ühel hetkel saaksin olla pikk ja teisel hetkel jälle imepisike või võime loomadega rääkida....

Selles raamatus peitub nii mõndagi salapärast ja ka kummalist. Hoolimata sellest, et mulle see raamat ei meeldinud, soovitan ma seda ikkagi lugeda. Sest kunagi ei või teada, millise mulje see sulle jätab.

Loe ja saad teada, kumba rühma kuulud sina. Kindlasti leiad midagi, mis teeb selle raamatu sinu jaoks eriliseks või siis mitte. Sellest võib saada isegi su lemmikraamat.

1 köhatus(t):

Granuja ütles ...

Mina kuulun sinna teise rühma. Just nii, ma armastan lugusid Alice´st. Vastupidiselt Pillele meeldib mulle reaalsuse ja fantaasia põimimine ning kiired muutused. Sellistesse raamatutesse võib uppuda :).

Postita kommentaar