Oksa Pollock. Viimane lootus

kolmapäev, 8. veebruar 2012
" (...) See on ju pöörane, kas pole?"
"Ei," vastas poiss väliselt ükskõiksel toonil, "ma küll ei näe, kuidas see imelik on. No tõsiselt, Oksa, mina käin iga päev läbi rääkivate jänestega! Nagu ka tüdrukutega, kes tõusevad maast lahti nagu raketid, kahe meetri kõrguste kanadega ja taimedega, kes minestavad, kui nad suures stressis on. Sellise inimese jaoks nagu mina on see kõik nagu lapsemäng... Sulle pakub ikka kõik imestust! Tõesti, sa võiksid natuke rohkem väljas käia, kas või natukenegi."

/lk 253-254 (Gus sõbralikult tögamas Oksat)/

Kahe raamatukoguhoidja  Anne Plichota ja Cendrine Wolf´i kirjutatud "Oksa Pollock. Viimane lootus" oli huvitav lugemine. Soojust ja mõistmist oli küllaga, aga möllu on loodetavasti teises osas rohkem. Kui ma ka alguses mõtlesin lugemise pooleli jätta, oli raamat, kurivaim, selleks ajaks juba minu käte külge klammerdunud ning ei lasknud lahti. Ma olin kadunud hing.

Raamat on täis võluväge. Seda sõna otseses mõttes. 13-aastane koolitüdruk Oksa Pollock avastab, et peale matemaatika ja füüsika oskab ta hästi ka asju liigutada, tulepalle visata ja seintel kõndida. Tema senine elu pööratakse täiesti pea peale. Selgub, et vanaema Dragomira on tegelikult oma maalt Edefiast olude sunnil põgenenud valitsejanna, kelle salajases ateljees elab igasuguseid kummalisi olevusi. Oksal pole aega kõike seda rahus uurida ja imetleda, sest tema õlul lasub raske koorem: tema peab Edefias korra jalule seadma, tema on Edefia viimane lootus. Otse loomulikult ei ole see ülesanne kergete killast, sest kurjus luusib ringi. Pealegi, enne Edefia päästmist peab ta selle maa üles leidma. Talle on abiks Gus ja Päästke-End-Kes-Saab ühing.

Rohkem ma välja ei räägi... Lähen teen endale hoopis Foldingote meetodil võileiva ja kastan oma Goranovit.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar