Pilvelambaid lugedes

reede, 2. detsember 2011
Ta oli vaid kurb ja valge ja tupsuline ja pehme ja tasane. Ta tahtis oma mängukaaslaste juurde ning tema silmad olid hirmust suured ja ümmargused.

"Kas sa oled haige?" küsis Kristiine.
"Ei," vastas lambake, "ma olen üksildane. Ja see on hullemgi kui olla haige."

/lõik neljandast osast/

Raamatust "Pilvelammas" (autoriteks Fred Rodian ja Werner Klemke) oli ajalehes nii muhedalt kirjutatud ja taevani kiidetud selle raamatu pilte (valiti omal ajal üheks kaunimaks raamatuks), et ma lihtsalt pidin sellele oma suure käpa peale panema ja küüned lehtede vahele ajama. Kui raamatukoguhoidja seda raamatut avariiulisse hakkas panema üürgasin juba kaugelt "Mulle! Mulle!" ja enne kui ta reageerida jõudis, olin ma raamatu endale kahmanud ja selle pilte uurima asunud.

Nojah, pildid on kenad tõesti, aga siiski mitte nii kenad, kui ma lootsin. Ma ei oska kirjeldada, millised on "väga kaunid pildid", aga ma olen kindel, et kui ma neid näeksin, siis tunneksin ma need otsekohe ära. Selle raamatu pildid olid lihtsalt armsad ja omapärased, Werner Klemke joonistused. Mulle meeldis, et pildid vaheldusid tekstiga ja vahel oli tekst päris-päris pildi sees ja seda tuli sealt otsida.
Lugu oli lihtne, aga südamlik: pilvelambast Zirrist, kes kukub mänguhoos maa peale ja ei saa enam taevasse tagasi. Väike Kristiine tuleb appi ja nii saab lõpuks lambuke koju tagasi. Kuidas täpsemalt... vat seda ma ei saa ära rääkida.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar