Õnnetud lood

reede, 23. detsember 2011
Palusin Liisil kirjutada midagi Lemony Snicketi raamatutest ja alljärgnev on tema kokkuvõte: ahastavalt ja hirmsalt pikk, aga uskumatult põnev :).

Kui sind huvitavad lood, mis lõpevad õnnelikult, peaksid sa pigem mõne teise raamatu kätte võtma. Selles raamatus ei puudu mitte ainult õnnelik lõpp, vaid ka õnnelik algus, ja keskelgi on õnnelikke sündmusi väga vähe.

Nii algab Lemony Snicketi õnnetute lugude sarja esimene raamat "Ahastav algus". Kui sellisest algusest on vähe, et teid kõvasti appi karjuma ja kapi alla peitu pugema panna, siis annan teile lühikese ülevaate, mida sisaldab selline ohtlik sari: kohutavaid tulekahjusid, näitlejast kõrgaadlikku, palju ebaõnne, nutikaid orbe, ohtralt mõistatusi ja köhivat pankurit. Nii, nüüd on kõik palju selgem, kas pole?

Juhul, kui kellegi jäi midagi arusaamatuks, siis tegelasteks on kolm Baudelaire'i orbu Violet, Klaus ja Sunny, kelle elu on (otse loomulikult) õnnetu. Sari õnnetuid juhtumisi on nii õnnetud, et kokku saab neist lausa kolmteist raamatut. Veel suurem õnnetus on asjaolu, et neist juba kaheksa on ilmunud eesti keeles: „Ahastav algus“, „Roomajate ruum“, „Avar aken“, „Vilets veski“, „Karm kool“; „Libalift“, „Kurjuse küla“ ja „Hirmuhaigla“.

Siinkohal toon ära ohtlike raamatute kirjeldused, et teaksite neist eemale hoida.

 „Ahastavas alguses“ saavad alguse Violeti, Klausi ja Sunny kannatused. Nende vanemad hukkuvad tulekahjus, mis põletab maha ka nende kodu, ning lapsed saadetakse elama krahv Olafi juurde. Krahv sunnib neid tegema koduseid töid (õudne!!!) ja noolib lastele jäetud hiiglaslikku varandust. Selleks on Olafil nii mõnigi kaval riugas varuks...


„Roomajate ruumis“ on krahv Olafi käest vaevu pääsenud Baudelaire'i orvud sattunud elama herpetoloogi, härra Montgomery Montgomery ehk onu Monty juurde. "Kes need herpetoloogid on?“ küsis Violet. /--/ „See on millegi teadus“ pakkus Klaus, „alati kui millegi lõpus on -oloogia, tähendab see millegi teadust“ „Maod!“ hüüatas onu Monty.
Kuid krahv Olaf oma trupiga ei ole kaugel ja koos temaga tulevad uued õnnetused ja hädad. Raamatust ei puudu Uskumatult Mürgine Rästik, alatu assistent, ja kookosekreemi kook.

„Avar aken“ jätkab vaeste laste õnnetuste ja viletsuste kirjeldamist. Pärast jõledaid sündmusi viiakse Baudelaire'id nende uue hooldaja tädi Josephine'i juurde, kes elab saladusliku Pisarate järve ääres. Vaene tädi Josephine on üpriski kartliku loomuga naine, kuid see on ka mõistetav. Kui sina elaksid järve ääres kus elavad aplad ja näljased kaanid, kas sina ei kardaks? Kõigele lisaks ilmub silmapiirile kahtlane kuju nimega kapten Sham, kellel on kiiskavate silmade kohal üksainus kulm ja jalale tätoveeritud silm... huvitav-huvitav, see on täpselt nagu krahv Olafil! Raamat sisaldab selliseid kohutavaid asju nagu grammatika, külm kurgisupp ja tormiga järvel veedetud tunnid.

 „Vilets veski“ on juba pealkirja poolest hirmus ja üsna vilets. Pärast šokeerivaid sündmusi, satuvad Baudelaire'i orvud kellegi salapärase Härra hoolealusteks, kes paneb nad tööle oma saeveskis. Kaugel ei ole ka krahv Olaf oma kurikavalate plaanidega. Kohutavas jutus esineb hüpnoos, sooduskupongid, nägu kattev suitsupilv, palju saagimist ja lisaks on raamatukogu väga halvasti varustatud.

„Karm kool“ saadab Violet'i, Klausi ja Sunny internaatkooli, kus... jah, karm direktor Nero käske jagab ja viiulit kääksutab. Peale kuritahtliku kehalise kasvatuse õpetaja tuleb Baudelaire'idel tegemist teha krabide, üliraskete eksamite ja kohutava muusikaga. Baudelaired kohtuvad ebatavaliselt toredate Isabella ja Duncan Quagmire' iga, kelle vanemad ja vend said tulekahjus surma. Jutust ei puudu sellised asjad nagu VTK, meetermõõdustik, lasterööv ja sekretäritöö.

„Libalift“ toob meieni sündmused ajast, mil Baudelaire'i orvud elavad Pimedal avenüül 667, kus neile pakuvad hoolt Jerome ja Esme Vilets. Kuid see hool ei ole sugugi nii hell, nagu paistab. Raamat sisaldab selliseid koledaid asju nagu sellerilimonaad, halvastiistuvad riided, palju treppe, mood, krahv Olafi tüdruksõber ja salapärane salakäik.

„Kurjuse küla“ leiab tuge ütlusest: lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla. Ja seda päris otseses mõttes. Raamatust võib leida selliseid jubedaid asju nagu massipsühholoogia, koletu mõrv, varesed, valesid levitav ajaleht, luuletustesse peidetud vihjed ja palju-palju reegleid.

Ja lõpuks: „Hirmuhaigla“, mis räägib Baudelaire'ide elust peale külast põgenemist. Nad satuvad Vabatahtliku Tervisevõitlejate Kompanii juurde, kes armastavad laulda, südamekujulisi õhupalle jagada ning ei loe ajalehti, kuna neile ei meeldi halvad uudised. Veel võib raamatust leida kõhedusttekitavaid asju nagu suur sakiline roostes nuga, kadunud Snicketi toimik ja ebavajalik operatsioon.

Lõpetuseks ütleksin, et kuigi Baudelaire'i lapsed on taibukad, viisakad ja head, juhtub nendega igasuguseid halbu asju. Et säästa ennast südamevalust ja magamata öödest, tuleks sellistest raamatutest kindlasti eemale hoida. Nende kirjapanija aga on enda kurvaks kohustuseks pidanud need siiski kirjutada ning tema magamata öid ei korva tõepoolest enam miski.

Lisaahastust on võimalik leida neilt lehekülgedelt:

Lemony Snicketi kodulehekülg (inglise keeles)
Kirjastuse kodulehekülg: infot esimese kuue raamatu kohta
Katkend „Hirmuhaiglast“

0 köhatus(t):

Postita kommentaar