Inglid koolis?

kolmapäev, 28. detsember 2011
Marta oli seevastu veendunud, et kui temast saaks laulja, siis ajaks ansambel küll väga odavalt läbi, sest oma kõva häälega saab ta ka ilma mikrofonita hakkama. Kui Marta mõnikord tänaval hulkuvat koera nägi ja hirmu pärast täiest kõrist röökima pistis, kadus peni vähemalt sajakilomeetrise tunnikiirusega nelja tuule poole ning isegi autod pidasid kinni, arvates, et on vaja huilgavate sireenidega tuletõrjeautole teed anda.

/"Kõrbenud porikärbse lugu"/

Kui kellelegi antakse valida, kas minna õppima A või B klassi, siis minge kindlasti B-sse, sest A-s ei ole ilmselgelt nii tore kui B-s. Kirjanikud ei valeta!

Seniajani ei olnud ma lugenud mitte ühtegi Ilmar Tomuski raamatut. Häbiasi, ma tean. Kuna raamatukoguhoidjad rääkisid, kui popid Keeleinspektsiooni direktori härra Tomuski raamatud on ("Tomuski raamatud on kõik välja laenutatud!", "Ei, Tomuskit meil pole!" ), siis pidin ma kohustuslikus korras ühe läbi lugema. Kasvõi selleks, et kirjutada, et mulle Tomusk ei meeldi. Valisin kõige uuema: "Inglid kuuendas b-s".

Alguses oli selline on-kah raamat. Lapsed kasvasid, läksid ühest klassist teise ja millegipärast olid Eesti loodusesse ilmunud üks porikärbes ja üks tuvi, kes käitusid väga kahtlaselt. Alles kuuendas jutus (kuuendas b-s) selgub kõik. Seega, kui raamatut alustada, siis tuleb kindlasti lõpuni lugeda. Muidu ei saa millestki õigesti aru. Nojah, isegi kui õigesti aru ei saa, siis on ikkagi huvitav ja kasulik lugeda, kuidas Oliver oma ülekaalust üle sai, Mart äri ajas, väike Jürgen õpiraskustest hoolimata edasi jõudis ja bänd Super Sead oma esimese kontserdi andis. Oli selline aus ja asjalik jutt, maha ei salatud midagi.

Kuna nende perre oli vahepeal veel üks väikevend sündinud ja Liisbeti isa oli selle peale öelnud, et talle väikeste laste kisa eriti ei meeldi, oli isa otsustanud ühe teise, Liisbeti emast palju noorema tädi juurde elama minna, kellel ei olnud lapsi. (lk 55)

Ja inglid olid tõesti olemas.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar