Üks muinajutt enne uinumist

neljapäev, 24. november 2011
Tere!

Jätan sissejuhatava teksti ära ja räägin selle asemel teile ühe muinasjuttu. Ma tean küll, et paljud muinasjutud on igavad ja auklikuks kulunud, aga see on teistsugune: veel värske ja solgutamata. Raamatukogus olles sattus mulle kätte (veel) trükilõhnaline õhuke raamat "Kaugete maade muinasjutud".

 Eks ma alguses mõtlesin, et mis see siis ikka muud on, kui järjekordne kogumik, kus leelutatakse Okasroosikesest ja Lumivalgukesest, aga näedsa, eksisin. Raamat sisaldab hoopis erinevate maade muinaslugusid, neid va haruldasemaid elukaid, keda tihti päevavalguse kätte ei lasta. Häbi tunnistada, aga lugesin lood läbi.
Kuna muinasjutte tuleb lugemise asemel jutustada ja esmajoones ka sellepärast, et mul pole raamatut enam käepärast, räägin ühe neist juttudest teile ümber.

Seitsme maa ja seitsme vee taga elasid kolm ilusat väikest tüdrukut. Nende vanemad olid väga uhked nende üle, sest neiud olid kõik, mida vanemad võiksid soovida: viisakad, hoolsad, tublid ja kaunid nagu nukud. Tüdrukute nimed olid Roosi, Liilia ja Jasmiin.
Ühel päeval pidid vanemad sõitma kaheks kuuks ära ja jätsid oma tütred ühe vanema naise hoolde. Ära muretse, see ei ole see vana naine, kes vokiga ründab või mürgitatud õunu jagab. See oli tore vanamemm, kes oli peale selle veel kange kuduja. Nii ta kudus, ikka uusi sokke ja kindaid, ja tüdrukud olid enamasti omapäi.
Kui vanemad kahe kuu pärast naasid, pidid nad kohkumusest minestama. Nende armsatest nunnudest tütardest polnud enam midagi alles. Selle asemel oli neil küürakas Roosi, krimpsus näoga Liilia ja punanina Jasmiin. Otse loomulikult olid vanemad ahastuses. Kuna see ei ole klassikaline muinasjutt, siis ei saanud nad ka süüd vana naise kaela ajada. Tema kudus rahulikult oma sokke edasi... ja kui ta surnud pole, siis teeb ta seda tänapäevani.
Kutsuti kohale arst. Arst vaatas lapsed läbi, vangutas pead ja ütles, et ta vajab diagnoosi panemiseks aega. Ta palus, et ta saaks tüdrukuid jälgida nii, et need sellest midagi ei teaks. 
Kolme päeva pärast olid arstil haigused teada. Ta lohutas vanemaid öeldes, et nendest tõvedest saavad lapsed ruttu terveks, kui tema juhiseid järgida. Roosile tuli anda käsitöökorv, Liiliale peegel ja Jasmiinile nukk.
Uskumatu, aga paari nädala pärast olid lapsed sama ilusad ja toredad nagu varem. Vanemaid piinas uudishimu ja nad läksid arsti käest küsima, mis imeasjadega tegu on. Arst aga ainult naeris ja ütles, et tegelikult oli kõik väga lihtne. Ta jälgis laste tegemisi läbi lukuaugu ja sai teada, et Roosi küürus käimise vastu aitab see, kui ta midagi kannab, Liilia pideva näo krimpsutamise vastu aitab, kui tal peegel on ja ta näeb, kuidas pidev krimpsutamine nahale võib mõjuda... ja Jasmiin, temal oli halb harjumus kogu aeg nina sügada, aga kui talle nukk anti, siis olid tema mõlemad käed kinni ja ta ei saanud seda enam teha.

Imesid polegi  vaja, piisab tähelepanelikkusest.

Head ööd teile!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar